Ajades oma igapäevaseid asju tekkis mul vajadus Eesti Energiaga leping sõlmida. Millegipärast pole see internetis võimalik mistõttu pidin tuisuse ilmaga EE teenindussaali trügima. Kohale jõudes avastasin, et tegemist on hoopis sotsiaalse klubilise koosviibimisega. Terve saal oli valdavalt vene rahvusest vanemaid daame täis, kes baretid kikkis peas üksteisele oma elulugu jutustasid. Ma ei saa hästi vene keelest aru, aga mida neil muud ikka jutustada oli, eks.
Rebisin endale automaadist järjekorranumbri millest selgus, et minust eespool oli veel 40 klienti. Istuda muidugi kuhugi ei saanud, sest saal oli rahvast täis nagu hommikune troll. Üks härra oli ilmselt oma järjekorda oodates magama jäänud ja hakkas pisut märatsema, et ta nüüd uue numbri peab võtma ja veel tundi aega ootama. "No mis tal viga," mõtlesin, "tal isegi istekoht olemas." Teda käis rahustamas üks malbe olemisega blond, kes millegipärast ei uskunud unesegase härra kokkumängu- ja konspiratsiooniteooriaid. Õhus oli tunda elektrit.
Üks vahva tädi minu lähedal üritas endale soodsamat elektrihinda kaubelda. Nimelt oli tema heale järjele saanud tütrepoeg ostnud uue televiisori ja külmiku ning temale teadaolevalt võtavad need uued seadmed nii vähe elektrit, et ei peaks kõrvalt vaadates arugi saama, et seda kulub. Sellegi poolest oli viimane arve olnud ikka sama suur kui eelmised ja nüüd avaldas ta soovi, et tema elektril võimsust maha keerataks. Mis ta seal huugab täie tuuriga stepsliaugu sees kui keegi ei kasuta. Tõmmake pool vähemaks ja saatke väiksemaid arveid, arvas ta. Selle, et tema Rakverest 1500 krooni eest massaa˛iaparaadi pähe ostetud vana röster alles eile tervel majal korgid välja lasi, vaikis ta aga targu maha.
Vahepeal ilmus saali üks kentsakas ameerika keelt kõnelev tüüp. Arvan, et tean isegi tema nime, sest see oli kõikidele tema riietele hästi suurelt kirjutatud. Karl Kani. Ilmselt oli tegemist lühinägeliku unustaja tüübiga, sest miks peaks muidu täismees laskma kõik oma riided suurelt ja punaselt ühte ja sama nime täis kirjutada. "Use the internet, people." kordas ta saalis ringi tuiates. "Leave the que for me. Don't you have computers or something," jätkas ta, mille peale tädid kõik koos barette kohendasid ja üksteisele vandeseltslaslikke pilke heitsid.
Vahepeal käis veel see malbe blond mööda saali ringi ja korjas nende inimeste käest elektrinäitusid ära, kes ainult seda olid tooma tulnud. Samas postkastid olid selleks seinapeal ju olemas. Inimesed ei tahtnud eriti anda, või kui andsid, siis ikka küsisid mõne pikemat vastust nõudva küsimuse ka malbelt blondilt. Ja siis blond vastas. Malbelt. Alla malbe sinna ilmselt tööle ei võeta ka, muidu jookseks juhe kohe kokku.
Ameeriklane oli ilmselt käega löönud ja ära läinud. Paranoiline järjekorra-maha-maganud mees oli uuesti tukkuma jäänud. "Ega need järjekorrad siin nii pikad ka ju ei ole," üritas klienditeenindaja mind lohutada.
comment [0]