Ma tunnnen päris palju Saatpalu-hulle, kes on muidu pealtnäha täiesti normaalsed ja tavalised inimesed, aga kellel ainuüksi selle härra häält kuuldes millegipärast põlved otsekui nõiaväel või purgeeni mõjul alt ära vedelaks löövad. Nad vaatavad kummaliselt palju ETV-d ja kuulavad huviga raadioreklaame. Kui ennast ära tundsid, siis ära edasi loe, muidu ma ei julge õhtuhämaruses enam koju minna või nii. Saatpalu on oma tegemistes Peep Shop Boys'is või Folkmillis või Dagös olnud hästi tugev mõtte- ja tekstiedastaja. Dagö puhul ka väga hea teksti ja muusika meeleolupaelaga siduja. Vokaali mõttes on väga lahe tema tõrrepõhja-kärinaga inimeste hulluksajamise värk, millele ma jutu alguses viitasin. Sellel viimasel plaadil aga sellise ametikirjeldusega töökoht puudub. Nende vanade laulude jaoks oleks vaja mingit teistsugust sügavusmõõdet ja vokaaltehnikat. Mina lihtsalt ei usu enamusi neid lugusid, mida ta laulab. On ka erandeid, sest on lugusid, näiteks "Kaevu juures", mis on väga Dagölikud, kui lubate sellist meelevaldset määratlust. Plaat on jube hea instrumentaaltausta interpretatsiooniga. Hasa, Mälgand ja eriti Juurikas teevad mõnusalt ja hästi seda mida neile ette on antud teha. Ühesõnaga haardkoor fännile (ükskõik kas Kate või Dagö) on see helind kindlasti kummardamistväärt ja vähemalt veebruarini kuulavad nad seda igal vabal ja võimalikul hetkel. Ja minus räägib lihtsalt väike pettumus, sest ma ootasin ilmselt midagi muud.
comment [0]