comment [30]
Ajades oma igapäevaseid asju tekkis mul vajadus Eesti Energiaga leping sõlmida. Millegipärast pole see internetis võimalik mistõttu pidin tuisuse ilmaga EE teenindussaali trügima. Kohale jõudes avastasin, et tegemist on hoopis sotsiaalse klubilise koosviibimisega. Terve saal oli valdavalt vene rahvusest vanemaid daame täis, kes baretid kikkis peas üksteisele oma elulugu jutustasid. Ma ei saa hästi vene keelest aru, aga mida neil muud ikka jutustada oli, eks.
Rebisin endale automaadist järjekorranumbri millest selgus, et minust eespool oli veel 40 klienti. Istuda muidugi kuhugi ei saanud, sest saal oli rahvast täis nagu hommikune troll. Üks härra oli ilmselt oma järjekorda oodates magama jäänud ja hakkas pisut märatsema, et ta nüüd uue numbri peab võtma ja veel tundi aega ootama. "No mis tal viga," mõtlesin, "tal isegi istekoht olemas." Teda käis rahustamas üks malbe olemisega blond, kes millegipärast ei uskunud unesegase härra kokkumängu- ja konspiratsiooniteooriaid. Õhus oli tunda elektrit.
Üks vahva tädi minu lähedal üritas endale soodsamat elektrihinda kaubelda. Nimelt oli tema heale järjele saanud tütrepoeg ostnud uue televiisori ja külmiku ning temale teadaolevalt võtavad need uued seadmed nii vähe elektrit, et ei peaks kõrvalt vaadates arugi saama, et seda kulub. Sellegi poolest oli viimane arve olnud ikka sama suur kui eelmised ja nüüd avaldas ta soovi, et tema elektril võimsust maha keerataks. Mis ta seal huugab täie tuuriga stepsliaugu sees kui keegi ei kasuta. Tõmmake pool vähemaks ja saatke väiksemaid arveid, arvas ta. Selle, et tema Rakverest 1500 krooni eest massaa˛iaparaadi pähe ostetud vana röster alles eile tervel majal korgid välja lasi, vaikis ta aga targu maha.
Vahepeal ilmus saali üks kentsakas ameerika keelt kõnelev tüüp. Arvan, et tean isegi tema nime, sest see oli kõikidele tema riietele hästi suurelt kirjutatud. Karl Kani. Ilmselt oli tegemist lühinägeliku unustaja tüübiga, sest miks peaks muidu täismees laskma kõik oma riided suurelt ja punaselt ühte ja sama nime täis kirjutada. "Use the internet, people." kordas ta saalis ringi tuiates. "Leave the que for me. Don't you have computers or something," jätkas ta, mille peale tädid kõik koos barette kohendasid ja üksteisele vandeseltslaslikke pilke heitsid.
Vahepeal käis veel see malbe blond mööda saali ringi ja korjas nende inimeste käest elektrinäitusid ära, kes ainult seda olid tooma tulnud. Samas postkastid olid selleks seinapeal ju olemas. Inimesed ei tahtnud eriti anda, või kui andsid, siis ikka küsisid mõne pikemat vastust nõudva küsimuse ka malbelt blondilt. Ja siis blond vastas. Malbelt. Alla malbe sinna ilmselt tööle ei võeta ka, muidu jookseks juhe kohe kokku.
Ameeriklane oli ilmselt käega löönud ja ära läinud. Paranoiline järjekorra-maha-maganud mees oli uuesti tukkuma jäänud. "Ega need järjekorrad siin nii pikad ka ju ei ole," üritas klienditeenindaja mind lohutada.
comment [0]
etvsport.ee vahendab uudist kuidas Eesti naissuusatajad sprindis, Piret ja Kaili, juubeldavad, sest nad ei jäänudki viimaseks. Nimelt Ukraina paar sõitis neist veel 0,6 sekundit aeglasemalt. "Piigade võistluseelne eesmärk seisneski vaid viimase koha vältimises." Minuarust võiks iga sportlane endale püstitada selliseid eesmärke. Võiks teha lausa eraldi spordiala kus võidab see kes jääb eelviimaseks. Ma osaleks ka siis, aga kardan, et suusad veaksid alt. Sõna otseses mõttes.
comment [0]
comment [0]
On üsna selge, et ma poleks seda artisti enda jaoks avastanud kui poleks olemas lummavat Sony telereklaami mööda tänavaid alla põrkavatest pallidest. On üsna kummaline, et Rootsi linnas Jöteboris, kus minagi nooruses ühel suvel mõned nädalad olen veetnud, on sündinud ja üles kasvanud üks ladina-ameerika juurtega muusik, kes tänapäeval väga edukalt sellist indie-pop-rock-folk muusikat viljeleb. Jose Gonzales on omamoodi nagu euroopa Nick Drake, kes tõestab, et selles äraspidises maailmas on vaikuses oma jõud. Quiet is the new loud, nagu ütleb Kings of Convenience 2001. aastal ilmunud vägagi edukas album. See on samamoodi endasse imev ja sõnadest ning sõnumist väljuv muusika nagu meie idanaabrite fenomenaalselt edukas Zemfira. Pole vahet millest nad räägivad, aga vaata kui ilusti nad seda teevad. Hipiajastu oleks nagu hea mitukümmend aastat juba möödanik, aga ometi see meeleolu paelub ja kutsub kuulama. Ja see Sony reklaamis kõlav lugu Heartbeats on ju ka hoolimata nendest riukalikult põrkavatest pallidest ikka kuradi ilus lugu.
comment [0]
Ma tunnnen päris palju Saatpalu-hulle, kes on muidu pealtnäha täiesti normaalsed ja tavalised inimesed, aga kellel ainuüksi selle härra häält kuuldes millegipärast põlved otsekui nõiaväel või purgeeni mõjul alt ära vedelaks löövad. Nad vaatavad kummaliselt palju ETV-d ja kuulavad huviga raadioreklaame. Kui ennast ära tundsid, siis ära edasi loe, muidu ma ei julge õhtuhämaruses enam koju minna või nii. Saatpalu on oma tegemistes Peep Shop Boys'is või Folkmillis või Dagös olnud hästi tugev mõtte- ja tekstiedastaja. Dagö puhul ka väga hea teksti ja muusika meeleolupaelaga siduja. Vokaali mõttes on väga lahe tema tõrrepõhja-kärinaga inimeste hulluksajamise värk, millele ma jutu alguses viitasin. Sellel viimasel plaadil aga sellise ametikirjeldusega töökoht puudub. Nende vanade laulude jaoks oleks vaja mingit teistsugust sügavusmõõdet ja vokaaltehnikat. Mina lihtsalt ei usu enamusi neid lugusid, mida ta laulab. On ka erandeid, sest on lugusid, näiteks "Kaevu juures", mis on väga Dagölikud, kui lubate sellist meelevaldset määratlust. Plaat on jube hea instrumentaaltausta interpretatsiooniga. Hasa, Mälgand ja eriti Juurikas teevad mõnusalt ja hästi seda mida neile ette on antud teha. Ühesõnaga haardkoor fännile (ükskõik kas Kate või Dagö) on see helind kindlasti kummardamistväärt ja vähemalt veebruarini kuulavad nad seda igal vabal ja võimalikul hetkel. Ja minus räägib lihtsalt väike pettumus, sest ma ootasin ilmselt midagi muud.
comment [0]
Telekanalist VH1 tuleb praegu saade "Top 100 Worst Videos Ever". Momendil laulab üleni litrites sädelev Boney M. Kogu bänd ja saatelauljad on ka litrites. Vaskpuhkpillurite pillid sädelevad maksimaalselt. Silmadel on hullult valus. Aga saade on hea. Parem huumor kui kreisiraadio, noh.
comment [0]
Eesti telekanalites näitab viimasel ajal ühe pesupulbri reklaami, kus esimese kaadrina näitab maja, ekraanil kiri - külalistemaja "Õdus tuba" ja ma koguaeg loen, et see on "Õuduste tuba", ning mõtlen, et on alles tabav nimi pandud kohale, mille perenaine oma külalistele nii õõvastava häälega järele hõikab, "Olge lõunaks kindlasti tagasi, ma teen klimbisuppi!", et vähegi tundlikuma närvikavaga inimene seda suppi kindlasti puutuda ei julgeks. Kahtlustan taustana pihkuitsitavat "heasüdamlikku" copywriteri tööd.
comment [0]
Palts pani mulle postkasti pastaka. Oran˛i värvi ja üldse väga bling-bling. Palun-vali-mind-tüüp laused olid ka peal muidugi. Vist ikka parem kui need poognatäied raisatud paberit, mida ka ikka veel mu postkasti tuleb. Nüüd saan vähemalt nende paberite peale näiteks oma köögimööbli kavandeid kritseldada, sest kaminas see pagana kilest paber ju ei põle. Einoh, tänks, Tönis, aga kui sa seda lugema juhtud, siis järgmine kord osta selle minule saadetud pastaka tegemise raha eest hoopis värvipliiatseid ja saada neid näiteks lasteaedadesse. Seal saadakse neist hulka rohkem rõõmu kui mina sellest plast-pulgast ka parimalt välja tulnud köögi visandi kohal tunda suudaks ja usu mind, sul oleks endal ka siis õhtul kodus kohe palju mõnusam tunne.
comment [0]
Kui kõrvale jätta tõik, et ma pole kunagi valinud kohalikku omavalitsust ega riigikogu ja seega jätnud rakendamata oma põhiseaduslikku õigust olla kõrgeima riigivõimu kandja Eesti Vabariigis, arvan ma enda olevat üsna tubli kodaniku. Käes on jälle aeg, mil lehed puul värvuvad kollaseks ja punaseks (mõnikord ka siniseks) ning postkastid seinal valguvad täis valimisreklaami. Igal hommikul saan mõne A4 formaadis ümbriku, kus on sees üks paberilipik mingi üleskutse või tagasisidevormiga mis peaks mind kaasa tõmbama ja lisaks veel ümbrik, millega saan oma arvamuse kaunitele kandidaatidele tagasi saata. Ühesõnaga hunnik paberit sõnumiga vali mind! Kui ma telereklaami saan välja lülitada ja raadiot mitte kuulata ja ajalehte mitte tellida ja plakatit mitte vaadata, siis selle vastu, et mu "ainult tellitud post, palun" kirjaga postkasti iga päev mõne puu elu nõudnud paberipahna täis ei topitaks, ei saa ma suurt midagi teha. Tahaks, et puud jääksid metsas ellu. Muideks, kõik teie, kaunid kandidaadid, kes te mulle midagi sellist saadate, kaotate automaatselt minu hääle ja ma tean, et ma pole nende mõtetega üksi.
comment [866]