Olles kogu perega (tegelt Liisa küsis, et äkki mul juba on, aga ei olnud) Dwele uue albumi cd-reliisi ootuses, vaatasin, et J-Live on ka uue materjaliga lagedale tulnud ja mõtlesin, et kuulan selle Brooklyni kooliõpetaja ka siis ära. Võimalik, et olen selle kuuma suve paratamatu lõpuga lihtsalt pehmoks muutunud, aga kõnealuselt albumilt meeldisid mulle eelkõige intro ja outro ja siis koostööd tõesti mõnusa Kola Rock-i (kus ta enne on olnud?) ja Dwele endaga. Viimase kohta tundub nii, et tänapäeval kui ühendriikide räpimees paneb albumit kokku, siis on kohustuslik kõne Dwelele, et kuule, olet-mun-iso-iso-kaveri, tule teeme ühe loo, mis paneb naistel keha kohe jampsi täis. Vot ja siis Dwele tuleb ja törtsutabki oma falsetiga paar mahedamat (kuid seksi täis) jee-uuh-aah-i heliribale ja ongi hitt valmis. Täie respektiga ütlen seda, sest täiesti heterod mehed ka võdistavad aeg-ajalt õlgu kui see hõbekõri leelotab. Tagasi J-Live juurde tulles pean lihtsalt nentima, et kui ta oma neid lajatan-täiega-ka räpilugusid teeb, siis jääb kohati selline ilme mulle näkku, kus kulmud on hästi kõrgel ja mõttes on väljend "ei-tea, ei-usu, päriselt?". Lugu Brooklyn Public Pt. 1 on tegelikult eriti hea. Täiesti arusaadav, et seal NYC-i getos pole eriti soliidsed õppimise ja õpetamistingimused. Ootaks nüüd hea meelega, et mõni lasnamäe keska õps võtaks kätte (jaa ma tean, et onu Bella on ka pedagoogilise taustaga räppar, aga ajad on ju muutnud) ja tulistaks paar (rõõmust) rõkkavat riimi hõbedasele laserplaadile kuidas dire ei eralda üldse raha ja tänapäeva noorus on hukas. Selle plaadi ma kohe lausa ostaks. Päriselt.
comment [1]
Mulle meeldib rattaga sõita. Ilmselt eelkõige selle sõidu monotoonsuse ja väntamise pretensioonituse pärast, mil saab kõik muud mõtted maha laadida või hoopis selgeks mõelda. Ma sõidan üsna pikki otsi. Kui õhtul peale tööd näiteks sõitma lähen, siis reeglina alla 30 km ette ei võta. Nädal tagasi sõitsin Haapsalust Tallinna. Minu hobiratturi sõiduisu pole vähendanud ka see, et umbes 7-8 aastat tagasi ma rattaga valusalt kukkusin ja märkimisväärse osa oma esihammastest asfaltile jätsin.
On ka asju, mis mulle ei meeldi. Sellest on küll palju kirjutatud ja räägitud, aga ega küll küllale liiga ei tee. Põlise pealinlasena tervitan käteplaginaga iga teadet uue ratatee avamise kohta. Kui Savisaare Edgar või Salumäe Erika AK-s linti lõikavad, siis tundub ju, et infrastruktuur areneb. Mis aga ei arene on kaasliiklejate suhtumine. Autojuhid vaatavad ka AK-d ja neile tundub, et kui rattur on sõidutee peal, siis on ta ju täiega vales kohas, sest linn peaks rattateid täis olema. Seega saadavad minu sõitu lõbusad autosignaalid, mis sind kõigepealt ratta otsas aisakellaks ehmatavad ja hoidku oma sadulad veel need ratturid, kes söendavad foori taga ootavate autode reast paremalt mööduda ja selles reas esiritta sõita. Selline teguviis haavab iga normaalset autojuhti südamepõhjani ja küll ta seda sulle ka rohelise fooritule süttides ilusti oma sõiduriista mootorimöiretega demonstreerib ja võimaluse korral tossutab su täis nagu tuulesuitsuhaugi Heltermaa sadamas.
Kallid autojuhid. Ratturil on reeglina mingi hea põhjus miks ta sõiduteele teiega kaklema kipub. Juhtub näiteks seda, et kõnnitee või rattatee on samasuguses suvises hooldustööde saginas nagu Sõpruse pst. Järve lõigul ja me lihtsalt ei saa mujalt sõita. Mõnikord oleks saja meetri kohta vaja paarkümmend korda äärekivist üles-alla sõita ja tihtipeale on kõnniteed palju halvemas olukorras kui teie paljukiidetud Tallinna tänavad, ehk et lihtsalt rattaga läbimatud. Eksisteerib ka võimalus, et ratturil on närvi mustaks ajanud teised rattateed liiklejad. Pirital on nendeks näiteks rulluisutibinad, kes sõidavad kolmekesi kõrvuti käest kinni ja millegipärast ei sütti neil lokikihara all see tuluke, et ka tagant võivad kiiremad liiklejad tulla ja nende ogara käitumise pärast olla sunnitud ennast vastu puud pidurdama. Õismäele suunduva rattatee kõrval käivad igasuvised pindamistööd mille tõttu on rattatee piiratud mingite ajutiste raudaedadega, mis teeb nendes kohtades ratturite üksteisest möödumise võimatuks. Ma ei hakkagi üldse nurisema, et see tee on kergkruusa täis ja libe nagu rootsi ralli.
Lõpuks on muidugi veel jalakäiad, kes vaatavad sind nagu viimast maniakki, kui sa kõnniteel sõidad. Ühesõnaga nüüdsest, sõbrad maasturiroolijad, võtan ma teie signaalitamist kui märki sellest, et lugesite seda minu juttu ja olete minuga nõus. Tunnete mu ära kui ma sellepeale teile rõõmsalt vastu lehvitan. Olge terved!
comment [0]
Mul on nüüd kodus klaver. Krasnõi Oktjabr. Leningradi kuldsete kätega meeste töö. Ma pakun, et Enn Liidus olid umbes pooled asjad nimetatud punaseks oktoobriks või muuks sarnaseks, aga nimi ei riku meest ega klaverit, eks. Kuna ma ise olen lihtne kontorirott, siis kutsusin spetsiaalselt klaverikolimisemehed ühest kolimisfirmast. Kõik oli lõbus hetkeni mil nad mu trepikoda nägid. Ma võin teile üldhariva informatsiooni mõttes vihjata, et kui klaver tuleb mööda üsna järsku ja kitsast keerdtreppi üles teisele korrusele viia, siis transamehed just rõõmust tuljakut tantsima ei kipu. Ühel transamehel oli näiteks närv pikast päevast nii krussis, et ta ütles lihtsalt, et tema enam ei jõua ja siis jätsid mulle klaveri alla koridori, et puhkavad öösel ja tulevad järgmine päev tõstavad üles. Puhkust oli aga sellel väsinud tüübil isegi rohkem vaja sest tagasi tulid nad alles ülejärgmisel päeval ja siis oli ka see mees välja vahetatud uuema noorema väljalaske vastu. Ja õigesti tegid, sest need kutid tõstsid mu musta värvi punase oktoobri paari minutiga trepist üles, ei hingeldanud ega isegi higistanud, tegid kraapsu, võtsid raha ja sõitsid uusi väljakutseid ja veel raskemaid klavereid otsima. Edu neile.
comment [0]
Tõele au andes hakkasin ma seda plaati väga pikkade hammastega manustama, sest mõni aeg tagasi kuuldud vahepealne materjal jättis ikka täiesti külmaks. Aga noh, ta tegi seda siiski ja ta tegi seda jälle. Ma pole ammu ühegi plaadi esmakordsel kuulamisel nii palju oh-e ja assaa-sid suust kuuldavale lasknud. Oh seda lustimist ja naeru ja kirge. Lustimisega on väike nõks isegi üle keeratud. Jarekil oleks kindlasti piisavalt ideid kuidas üllatada ka puht-muusikaliste-vahenditega ja ilma nende vigin-krigin-piu-pau ilustuste ja humoreskidega eelkõige lugude lõppudes. Oi, need on vahvad, aga peale mitut kuulamist tekib tunne, et noh, milleks jälle. Siuhh koos Tõnis Mägiga toob kerge külmavärina küll kui õiges olekus kuulata. Selle erandiga on tempo jube kiire ja kui tähele ei pane, siis rongile ei jõua ja kogu point sõidab kahesajaga tartupoole ära.
comment [0]
Ma millegipärast ei mäleta, et Ultima Thule varasemad lood oleks nii palju sõnadesse kirjutatud kui nüüd. Kui tagasi mõelda, siis on nad seda ju alati olnud. Võibolla on asi selles, et uutes lugudes seisavad sõnad ja muusika üsna tugevalt eraldi ja kuulamisel peab valima kumba just parasjagu süveneda, mis muidugi hoiabki seda muusikat kauem värskemana. Ma ei taha mingil juhul väita nagu muusika ja sõnad kokku ei sobiks. See on juba omaette fenomen kuidas nad seda kõike seovad. Võibolla olen ma lihtsalt liiga vähe seda plaati läbi kuulanud, et päris sinna sisse jõuda. 15 aasta taguse Thulega võrreldes pole stiil ju üldse muutunud, mis toob kõikide vanade fännidele näkku mõnusa rahulolumuige ja seejuures kõlab see muusika ka tänases võtmes väga moodsalt. Hea plaat on. Ma nüüd lähen kuulan edasi.
comment [0]
Korraks mõtlesin täna, et kuulaks pullipärast selle Backstreet Boys-i uue taiese ikka ära, aga siis mõtlesin uuesti, punastasin ning tegin tööd edasi.
comment [1]
Euroopas sai paar plõksu ka tehtud. Näha saab siit.
comment [0]
Oi, see Terevisioon on ikka lahe saade. Täna oli mingi kamp läikivates kostüümides vanamehi sellel stuudio väikesel laval ja rokkisid täiega. Kui ma ei eksi, siis kunagi oli selle bändi nimi Consilium ja kunagi vist Polyphon, aga kas neil nüüd on äkki mingi veel uuem nimi, seda ma ei tea. Tõepoolest, peab ikka au andma härradele, kes viitsivad sellised litritega puistatud liibukad selga ajada ja siis veel otse-eetrisse jämmima tulla. Selge see, et nagu ka vana hobune kaeru tahab, soovivad vanad poppartistid respekti ja feimi ja sulli.
comment [0]
Tsiisas ja nii...
Norra rokkis ju täiega. Northside!
Ma tegelikult ootasin tänaseid uudiseid ja lehti pealkirjadega kuidas helitehnikud ja valgusemehed ja operaatorid kõik osalesid vandenõus, et Eesti laul finaalist välja jääks, aga tundub, et seekord ollakse vaikselt nõus sellega, et me tegelikult tõesti nõrgalt esinesime.
comment [0]
comment [2]
Aga Nõmme turu ees bussipeatuses istus sellise näoga mees, et naine oli ta hommikul turule saatnud ja nii kuradi täpse raha kaasa andnud, et mittekuidagi ei pigistanud eelarvesse ühte pudelit taurust. Isegi mitte üht hädist presidendi pilkut noh. Ja nii ta istus seal, mummuline kott käevangus ja "Cable Guy" nokamüts peast, trotsides olukorda, kus ta enda kodubussi juba kolmas kord oli mööda lasknud, sest las mutt va kõlupea ootab kodus oma lahustuvat kohvi ja kapsapead, kevadpäike plõksib päris vahvalt vastu ajamata habemetüügast, näo teen vähemalt sellise solvunud, vot!
comment [1]
Kuulge, kas see Vanilla Ninja veitsi eurolaul on uumorilugu või ongi selline? Ma sattusin peale kui Terevisioon seda "Cool Vibes" lugu lasi. Pealkiri on ju paljulubav, aga nagu Denzel Washington filmis Mo Better Blues ütles: "Have you tried to listen to the lyrics?". Muuhulgas on refräänis sellised morbiidsed read...
Cool vibes, why don't you kill me
...
Can't you see we're free to die
Cool vibes, all we can do is fight and pray
Lugu ise on selline minoorne rokidiivalik "elasin-just-tuumasõja-üle-mis-nüüd-saab-ah?" emotsionaalselt energiat neelav eeposlik itk. Paneks vaid hõbelitritega kaetud Bonny Tyleri tsikkide asemele ja reis kaheksakümnendate tumedamasse F-sektorisse võib alata.
Mõni hetk hiljem samas saates rääkis muidu suht sümpaatne noorsand, Rock Cafe vedaja Margus Pilt, sellest kuidas meedia surub rahvale peale klubimuusikat ja tema rokkenrolli ajakirjanikud ei promo. Ma julgeks ainult soovitada, et kui see tema rokk on siis tõesti nii sitt, et ilma meedia ekstrapingutusteta ei müü, siis las härra otsib uue stiili millega end siduda. Hala viitega oma (potensiaalse) publiku muusikamaitse kiirele ärarääkimisele meedia toel solvaks mind kui muusikasõpra küll südamepõhjani ja kergelt homofoobne suhtumine klubis mängitavasse muusikasse kui rämpsmuusikasse näitab kahjuks Marguse enda taset.
comment [1]
Kuu aega tagasi (23.veebruar) kirjutas äripäev, et Eestlaste loid ettevõtlikkus vajab turgutust. Majandusminister Andrus Ansip tahab artiklis hakata inimestes ettevõtlikkust kasvatama. "Kui Euroopa Liit tahab USA-le järele jõuda, peab ta ümber hindama oma suhtumise riski võtmise julgusesse," ütleb ta. Ministeerium on tellinud uuringu, mille kohaselt Eesti elanikkonnast on ettevõtjaid vaid 12 protsenti ja veel 9 protsenti on potensiaalsed ettevõtjad ehk need, kes alles unistavad ettevõtjaks saamisest. Tervelt 79 protsenti Eesti elanikest ei ole aga ettvõtlusest huvitatud, vaid eelistaksid oma leiba palgatöötajana teenida. USA-s seevastu olevat 59 protsenti elanikest huvitatud sellest, et tegeleda ettevõtlusega. Ansip pillub suust kuldseid lauseid: "Peame suurendama ettevõtlustahet. Ettevõtjaid pole kunagi liiga palju." EAS juhatuse esinaine Tea Varrak ütleb samas, et ettevõtlikus tipneb ekspordivõimelises ettevõttes, kus lasub suurim kasu riigile.
Ma olen nende härrade ja prouadega sada protsenti nõus.
Ja mida ma loen tänasest äripäevast? Nimelt, et maksuamet leiutas pankrotti läinud ettevõtetest võla kättesaamiseks uue meetodi - kõigepealt lastakse pankrotiprotsessil raugeda, seejärel pöörab maksuamet nõude omanike ja tegevjuhtide vastu. Konkreetne juhtum näiteks selline, kus aasta pärast ettevõtte pankroti raugemist käsib maksuamet maksuvõlad tasuda ettevõtte juhil ja omanikul - kuu aja jooksul peab mees maksma 4,5 miljonit krooni. Maksu- ja tolliameti maksude sissenõudmise osakonna juhataja ütleb: "Oleme antud meetodit kasutanud seni suhteliselt vähe kuna praktika on kujunemisel." Ma ei tea kas kannatan oodatagi?
Selliste riigipoolsete käikudega seoses ei näe ma ühtegi mõistuse juures inimest, kes sooviks praeguses ettevõtluskliimas ettevõtet rajada ega ka juhtida. Ainult maksude madaldamine ei tee tasa võimalust, et asutades ettevõtte võtate eraisikuna riski, et maksate kas lihtsa juhtimisvea või kasvõi ebasoodsate turutingimuste ilmnemisel kogu oma ülejäänud elu enamuse oma sissetulekutest maksuametile. Sest 4,5 miljonit maksuvõlga ei pruugi olla ettevõttele nii suur raha millepärast kiirelt firma peaks kinni panema ja millest välja ei suudetaks tulla, aga keskmine eestlane sellist raha kogu oma eluaja jooksul välja ei teeni.
Kui härrad majandusministeeriumis tõesti mõtlevad seda, et ettevõtlikust võiks eestlastes turgutada, siis võiks natuke vaadata mis teie riigis toimub ja võibolla et midagi ettegi võtta. Seda muidugi siis kui jääb natuke aega üle rivaalpartei ministritele umbusaldusavalduste vorpimisest ja muudest sõjamängudest. Praegused maksuseadused pistaksin ma Ansipi asemel kohe põlema.
Siiralt teie juht ja ettevõtja.
P.S. Autoril puuduvad igasugused poliitilised huvid ja eelistused.
comment [8]
Eellugu: Teller saatis mulle amtliku tooniga kirja, kus soovis teada minu arvamust. Siin ta on.
Instrumentaal-vokaal-ansambel Koer koosneb 80% endisest Claire's Birthday liikmetest. Enamustele ilmselt lihtsalt üks Vaiko Epliku järjekordne bänd. Ma olen sellega täiesti nõus, et tänapäeval äratab tähelepanu vaid selline käitumine, mis paneb käsi laiutama ja paulojalikult "mis toimub?" ütlema. Eriti äge oleks peale selle tähelepanuvõitmise ka jätkuvat huvi säilitada. "Mine munni" on loole kahtlemata hea pealkiri millega mingi sihtgrupi südameid võita. "Maiu on piimaauto" on oma teksti või pigem tekstituse tõttu suurepärane hitimaterjal. Kivisildniku kaasamine loo "Hingede rändamine" esitusse on ka hea reklaamitrikk. Kõik see on esimesel-teisel kuulamisel vahva ja naljakas. Kahjuks sealt pindmiselt kihit sõnum edasi ei jõua ja edasist lainetust ei tekita. Isegi mõnusaid edasilülitusi teemavälistele mõtetele mitte. Tupiktänav. Võibolla on asi selles, et punk mulle eriti ei meeldi. Minujaoks on see alati olnud pigem selline sotsiaalne poosetamine mitte muusika. Pungi ühiskondlikku positsiooni aksepteerin ja austan, aga minu silmis on natuke vägivaldne seda üldse muusikastiiliks liigitada. Koer ei tee õnneks ainult puhast punki ja need lood, kus nad oma vokaalseid võimeid ja musikaalsust üles näitavad tõestavad lihtsalt seda, et poisid teavad mida nad teevad ja teevad seda hästi. Tegemiserõõmus ma ei kahtle üldse. Aga seda Sex Pistols'likku "meil-on-nii-pohhui" suhtumist nad mulle siiski maha ei müü. Nende enda sõnad: "Kui sa tahad süüa sitta, mis siis ikka".
comment [6]
Minu esimene apple'i toode on iPod shuffle. Me oleme tänaseks veetnud koos juba üle nädala. Ma ütlen seda meelega sellise võltspidulikkusega, mis mulle nende pimedate fanaatikute juures pinda käib. No pun intended. Põhjusel, et sellest shufflest räägitakse igal pool ja kõik küsivad minult ka, et noh, kuidas siis on ää, siis ma otsustasin, et ma kirjutan siia natuke oma muljetest, siis saan mugavalt viidata kui keegi veel küsib.
Kõigepealt tuleks rääkida suurusest. Tegelikult räägime ju hoopis väiksusest. Mõõtmetelt eriti väiksemaks enam minna poleks vist mõtet, sest olgem ausad, niikaua kui muusika kuulamiseks on vaja kõrvaklappe ja juhet klappide ja muusikatekitaja vahel, on just klapid suuruse ja kohmakuse pudelikaelaks. Sellel podil on manööverdamiseks 4 kangi. On-off, pause-play, edasi-tagasi, valjemaks-vaiksemaks. Sellest ka enamvähem piisab. Loomulikult on selle play nupu juurde pandud ka lisafunktsioone nagu näiteks, et 3 korda kiirelt vajutades viib ta playlisti algusesse ja 3 sek all hoides paneb näppi-lukko peale. Mulle meeldis mu eelmise mp3 cd playeri puhul see, et ma sain terve kataloogi (minujaoks on kataloog reeglina siis album) skippida. Aga no elame üle. Kui ma tänaval tahan järgmist lugu panna, siis on võimalus, et ma sukeldun jope alt oma kaelasrippuvat podi otsima käega (valgusfoori taga olen seetõttu juba saanud võõristavad pilke ja 'okkou, värdjas vist' nägusid) või teine võimalus, et kompan läbi jope väljastpoolt (mingi tõenäosus ikka on, et saad õigele nupuservale pihta). Valjemaks-vaiksemaks ma muusikat tavaliselt enam hiljem ei reguleeri ja muusika kinnipanemisnuppu asendab alati vana hea klapid-kõrvast-välja trikk.
Mälumahtu saab praegu valida kas 1 gigane või poolene. Mulle jäi poolene väikeseks ja vahetasin Jensi gigase vastu välja. Aitäh. Palju parem. Paki peal on kirjas, et sinna mahub 240 lugu. No mul on vist pikad lood, sest mul mahub julgelt 40% vähem. See oleneb ka lugude bitratest loomulikult. Kõige suuremaks puuduseks minu kuulamisharjumuse puhul jääb siiski display puudumine. Mulle on tihtipeale see track-i identifitseerimine jube oluline. Tavaliselt viskan ma uue päris kuulamata või vähekuulatud albumi pod-i ja hakkan siis kuhugipoole jalutama. Jalutan ma tihti ja pikalt. Ausalt, noh. Isegi -15 külmakraadiga. Siis tuleb mingi lugu mille puhul tekivad mõtted, eks. Nüüd kontoris arvutitaga ma vaataks loo nime ja seoks need mõtted loogiliste assotsiatsioonidega kokku. No näiteks kuulasin eile John Legend'i seda uut Kanye West-i tiiva all tehtud albumit. Algus oli väga kreemine rnb aga keskel läks heaks nu-souliks. Konkreetsel üleminukulool olid enamus elemendid (kaasaarvatud helistik, taktimõõt ja tempo) laenatud Stevie Wonderi My Cherie Amour loost. Mul oli vaja nende ühenduste juurde loo nime, aga seda ma ei saanud kuskilt vaadata. Pagan. Pärast kodus vaatasin järgi muidugi. Teile ka ei ütle, otsige ise.
Lõpuks võin öelda, et olen muidugi väga rahul oma õunalõhnalise tootega. Mul tegelikult oli rohkem vaja seda funktsiooni, et ta on USB mäluseade. Kogu see muusikavärk on ju lihtsalt boonus.
comment [3]
Mõni nädal tagasi kasutas Eesti Ekspressi ajakirjanik Mihkel Kärmas riigitelevisioonis väljendit autopede. Väljend on ju kõnekeeles kasutusel juba mõnda aega ja selle kasutamine ei vajaks tegelikult eelnevalt vabandamist, nagu Kärmas tegi. Huvitav on aga see, et ainuüksi see autopede väljend on teinud pedest, kui veel mõned aastad tagasi väga negatiivse varjundiga sõnast pigem positiivse. Autopede on ju enamuse silmis noormees, kes autodest väga huvitatud on ja erilise kirega sellesse valdkonda suhtub. Sama mõnusad mehed on ka disainipeded, motopeded, rattapeded ja eelkõige trendipeded, kes ööklubis Angel hängivad ja tihtipeale selle sõna sünonüümisõnastikuvastelise orientatsiooniga ka reaalselt on. No pun intended. Juba vana hea eesti vanasõna (autentsus kontrollitud) ütleb, et "Kui maarjapäevaks Pede Peipsisse läheb, tuleb hää suvi.
comment [8]
Kui muidu on Pat Metheny taiesed ikka ECM-i, Polygram-i või Geffeni alt tulnud (tänapäeval muidugi pole sellel sildil suurt tähtsust, eks nad kõik kuuluvad ühele või teisele superkorporatsioonile), siis uue albumi väljastas Nonesuch, leibel, mille all teevad oma helindeid ka näiteks Buena Vista Social Club, Brad Mehldau, Youssou N'Dour, Steve Reich ja Philip Glass. Väärikas seltskond, eks. Nagu ka need kaks viimati nimetatud härrat on Metheny viimasel ajal eriti minimalistlik. Selle plaadi autorid on Metheny ise ja tema kauaaegne koostööpartner Lyle Mays, mees, kellest millegipärast eriti palju ei räägita, aga ometi on üks geniaalsemaid tänapäeva jazzi multimuusikuid.
See on küll väga tähtsusetu fakt, aga 68 minutilisel albumil on 4 lugu: Opening, Part 1, Part 2, Part 3. Vot nii võib ka emotsioone pealkirjastada. Kuulaja siis nimetab lood endas tekkinud kuvandite järgi nii nagu ta soovib. Mul on Metheny ja tema uute plaatidega tavaliselt selline suhe, et ma kuulan ta korra läbi ja mõtlen, et jälle-üks-tüüpiline ja rohkem väga ei erutu. Aga kui ta mul juba playlisti on korraks saanud, siis ma töötegemise ajal panen ta peale, et noh, hea taustaks, ei häiri loodetavast kolleege. See muidugi tähendab seda, et alateadvuses sööb ta üsna tugevalt ennast ajju ja hakkab painama ja nõuab ikka uuesti ja uuesti läbikuulamist ja vaagimist. Viimasel plaadil meeldis mulle trompeti väga psühhedeelne roll. Muideks Metheny gängis mängib trompetit vietnaamlane Coung Vu ja löökriistu mehhiklane Antonio Sanchez. Kuidas nad küll üksteist leiavad?
comment [1]
comment [1]
Mõnikord tahaks olla see tüüp kes tänaval raudkangi ja kõplaga (no tegelikult on ilmselt mingi teine nimi sellel terava servaga labitataolisel tööriistal?) kõnniteed jääst puhastab. Asi on konkreetne. Võtad tüki teest ette ja teed jääst puhtaks. Ja kui on tehtud, siis on selleks korraks tehtud. Ilmselt keegi ei tuleks kohale ja ütleks pead kallutades, et tead, pane törts jääd sinna lõigu algusesse ikka tagasi. Et nii oli vist natuke parem. Ei olnud ju! Kõik saavad aru. Koodnimi "ulmeprojektid". Ja kellele peaksin avalduse esitama, et saada endale ametinimetuseks "Keeruliste Probleemide Lahendamise Kriisikomitee Peaspetsialist Mitmemõõtmeliste Massiivide Sorteerimiseks Ettevalmistamise Alal"? Ja siis te veel küsite, et miks ma ei kirjuta.
comment [9]
Kui seni on fonoga flirtimine ja dueti laulmine kuulunud pigem DJ-de magamistoa romantika repertuaari, siis reedese peo "Lift" Sauna tänava Võitlevas Sõnas back to back (või back to front?) performance DJ Liisa ja Marek Unt-i esituses tõstis selle minujaoks natuke uuele tasemele. Nagu selgub on selleks vaja ainult natuke julgust ja tahet. Eriti just julgust, sest kui paljud söendaksid Vikter Duplaix-i "Sensuality" peale üldse mingit häält peale mõnumõnina tekitada? Mareki tenorlik toetus hausidiivadele või broken beat'i härradele oli hästi mõnusalt spontaanne, Mareki stiilitunnetus ja musikaalsus oleks ilmselt eeskujuks paljudele Eesti lavalaudu kulutavatele artistidele. Loomulikult oleks võimalik igast asendist päris palju norida ka, aga antud kontekstis, antud inimestele, antud võtmes oli asi täiesti super. Ma kuulsin küll alles hiljem, et Marek on sellist laivivärki enne ka teinud, aga kohapeal tekkis küll küsimus, et kus sa enne olid? Tartus?
comment [2]
Ega ma Kalmu plaadipealt lugude nimesid enne väga ei uurinud. Aga siis tahtsin mingit träkki tuvastada. Selle nimi oli "Pahtu's lament". Heh :)
comment [0]
Kes on helilooja ja mis on loo nimi? Vihjeks niipalju, et väidetavalt on lugu loodud aastal 1899. Helilooja on tuntud. Lingitud versioon on muidugi kerge töötlus.
comment [7]
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et kunagi ammu enne interneti plahvatuslikku levikut oli selline globaalne amatöör-arvutivõrk nagu fidonet. Suure osa sellest võrgust moodustas tänapäeva mõistes foorum või mailinglistid. Ühe sellise meie sõpruskonna listi võttis uurimise alla sõbra Valdeku keeleteadlasest ema ja kirjutas oma tähelepanekutest lingvistilise uurimustöö, milles käsitleti noorte slängi, argooni, seaduspärasusi suhtlemisel, tendentse jne. Mul on see aastaid tagasi kirjutatud töö kuskil isegi olemas vist.
Viimasel ajal olen sattunud oma tööülesannete täitmisel tihti teiste programmeerijate koodi uuendama/parandama. Sellega seoses tuli mul lihtsalt idee, et keeleteadlased, kellel ei ole head uurimustöö teemat võiksid kaaluda sellist käsitlematut folklooriallikat nagu seda on programmeerijate koodi-kommentaarid.
Seletan neile, kes progemist pole kõrvalt näinud. Iga koodi juurde on äärmiselt kasulik ja viisakas lisada kommentaare seletusega, mida vastav kood, lõik, funktsioon, tsükkel jne teeb. Põnevaks muudab selle minuarust rekursiivne keel(keel(keel(keeles))) (ma võiksin neid sulge veel rohkem panna tegelikult) keiss. Nimelt on mingis programmeerimiskeeles, mis baseerub reeglina näiteks inglise keelele sees eestikeelsed kommentaarid, milles on omakorda kasutatud emakeelse terminoloogia ja argooni vähesuse ja kohati isegi puudumise tõttu taaskord tuletisi inglise keelest. Põnevust lisab ka juhtum, kus koodi programeerivad mitu spetsialisti. Sel juhul edastatakse kommentaarides ka omavahelist suhtlust, näpunäiteid, küsimusi. Programmeerijatel endal on vahva lugeda oma aastaid tagasi kirjutatud koodi. See on umbes nagu vana kirjanikupeer, kes loeb oma noorpõlve sahtlisse kirjutatud armastusvärsse, mis tunduvad totrad, aga samas siirad, eks.
Noodinäide:
// kas kasutaja saatis korrektsed kukid?
// kirjutame checkboxid iga emailigrupi jaoks
// töötleme $text muutuja html sisu selliselt et see oleks plaintextina paremini loetav
mõistate?
comment [5]
Madeleine Peyroux sündis tegelikult USA-s. Kasvas aga üles Pariisis, kus tema prantsuskeele õpetajast ema teda mõnusas jazzisõbralikus õhkkonnas (kamoon, Pariis ju) üles kasvatas. Ta debüteeris juba aastal 1996 albumiga "Dreamland", mil ta oli kõigest 22 aastane. Ega ta vahepeal eriti midagi stuudios ei teinudki. Vähemalt järgmine album on tal käesolev. Sellesügisene. Ja jube hea. Ma ei tea, kas tal on see taotlusliku intoneerimise tulemus või ongi tal selline hääl, mis tuletab tugevalt Billie Holiday'd meelde. Suitsune hääl öeldakse vist sellisel puhul.
You're Gonna Make Me Lonesome When You Go
P.S. Enne panin hajameelsusest täiesti vale loo üles. Vanadus, mis muud.
comment [0]
Pühapäevad mulle meeldivad. Mitte ainult sellepärast, et on möödas nädal aega rasket füüsilist tööd (haha!) vaid ka sellepärast, et riigitelevisioon näitab pühapäevaõhtul 3 (kolm) Briti kvaliteetseriaali (no semi-kvaliteetset igatahes) järjest. Kui muidu tuleb telkurist sellist kräppi, et ma koguaeg kardan, et telekas laguneb ära kohe (mida ta muideks teeb ka vaikselt, aga visalt) siis need kolm saadet on täiesti minu tassike teed. Midsomerist kirjutas Jens ka mingipäev, et seal saab iga nädal hea käputäis inimesi võikal teel surma, et huvitav, et neid seal üldse veel alles on. Mul on sellest suht savi, Gavin Troy ja Dan Scott-i tegemisi on lihtsalt vahva jälgida. Ma kirjutan sellest täna tegelikult eelkõige sellepärast, et järgmine nädal me neid härrasid enam ei näe, sest neid asub asendama keegi Belgia tüüp nimega Hercule Poirot.
P.S. Reedel oli ka Briti kogemus. Ty. Ilmselt parim hiphop Live mida ma elus näinud olen.
comment [1]
Äripäeva levijuht Tiiu Rebane saatis mulle (ja mitte ainult mulle loomulikult) vahva kirja.
Tsiteerin: "... Minul aga tekkis hoopis mõte, et õigupoolest on tegemist aasta parima ajaga. Kohe tulevad jõulud ja siis juba uus aasta uute toimetustega. Praegu on aeg, et mõtelda. Kas see, mida ma teen, on see, mida ma tahan? Kas see, kuidas ma olen, ongi mu vabadus? ..."
Vot selliste eksistentsiaalprobleemsete mõttevudinatega müüakse mulle seda majanduse häälekandjat, mis mul juba niigi tellitud on.
Kas muna teab, et ta on muna?
comment [4]
Minu lemmikhärra inglise jalgpalli-vabariigist pani kokku plaaditäie Briti jazzi dekaadidest 1960ndad ja 1970ndad. Tuleb välja, et ajal mil muusikamaailm Briti impeeriumist eelkõige vaid grupeeringu nimega Beatles loomingut hinge kinni pidades endasse imes, loodi seal saareriigis ka imepärast jazzi. Kui aus olla, siis tolle ajastu Briti jazzimaastikust tuleb mulle esialgu pähe ainult üks nimi, Dave Holland, kellenimelise kvinteti suurepärast albumit "Prime Directive" ma mõned päevad enne Petersoni albumi kättesaamist kuulasin ja imetlesin. Sestap on ka arusaadav, et kogu see kamp 30-40 aastataguste Briti jazzmuusikute nimesid mulle kuni käesoleva albumi läbikuulamiseni mittemidagi ei öelnud. Tundub, et nagu ka kogu ülejäänud euroopa jazzi puhul laenab Briti tolleajane jatsuviis üsna palju rahvamuusikast. Eestis minuarust viljeletakse seda just viimase 10 aasta jazzmuusikas, Villu Veski ja Tiit Kalluste koostöö tuleb esimesena selle teemaga assotsiatiivselt meelde. Selline kergelt meditatiivne ja eneses läbielatav äng segatud kohati joobese valsisammuga. Loomulikult selle sammu ja joobesuse parimas mõttes, eks. Nüüd ma hakkan natukene taipama seda Jamie Cullumi värki. Juured on täiesti olemas.
comment [0]
Mul võttis algus üsna kõhedaks. See oksendamine ja värk. Pärast kui kogu saal oli ketupi-hapukoore-kapsa-jahu lõhna täis, siis tekkis sellest ka kerge iiveldus. Selline loomaaia lõhn. Sobis sinna väga hästi. Läksin peale etendust ja sõin moskvas chilly-mango kana.
Aga miks see alla 14-aastastele keelatud on?
comment [28]
Pärnu Veeparadiis (oli vist selline nimi) on päris lahe koht. Hea nimi on ka. Umbes nagu gurmaani unelm või juustusõbra unistus. Kes neid nimesid välja mõtlevad? Lisaksin oma panusena sellised joogid menüüsse nagu Jahimehe Kärgatus, Kalamehe Kütus ja Veskimehe Vallatus! Aga lihased valutavad ja mõne sinika + marrastuse sain ka. Paradiisist siis, mitte kärgatusest.
comment [4]
Kas teie tunnete oma kirjkandjat? Peale hiljutist kolimist tellisin ma endale Päevalehe. Algus oli ilus, sahistasin hommikuti hommikumantlis ja sussides korrusevõrra alla postkasti juurde, et hommikukohvi kõrvale oleks mõnus lehte krabistada ja magavat Marist häirida. Mõne päeva pärast aga avastasin ennast hommikuti (ikka veel hommikumantlis ja sussides) tühja postkasti kõrvalt. Kurioosumina leidsin lehe naabri kastist, kellel kinnitamata andmetel siiski lehte tellitud ei olnud. Mõningase kõhkluse järel suutsin südame külmaks teha ja lehe naabri lukustamata boksist ära hiivata. Teavitasin loost ka lehe tellimisosakonda. Mõne päeva pärast tuli leht jälle minu isiklikku kasti. Järgmine üllatus oli ühel heal hommikul kui postiljon oli mulle hoopis Postimehe nimelise lehe kasti suranud. Mul pole tegelikult väikese vahelduse vastu midagi, aga äkki see tüüp, kes minu Päevalehe sai oli hästi kuri ja kurjustas oma lastega tol õhtul rohkem kui oleks pidanud, eks. Ma ei viitsi nii vara ärgata ka, et saaks kirjakandjaga isiklikult lobiseda. Ootan põnevusega, mis edasi saab.
comment [6]
Ma tean küll, et Peter Gabriel on üks sleazy bastard, aga ta ikka oskab seda hingekelladel kõlistamist. Mina müüsin kunagi oma hinge City Of Angels saundträkiga. Lihtsalt üks näide: Peter Gabriel - Book of Love
comment [3]
Jill Scott blogib. Jah. Oma muusikas ja oma muusikasse. Ega ta ise ka pole eriti üritanud maha salata, et on rohkem laulukirjutaja kui interpreet. Words & Sounds vol. 1, mis neli aastat tagasi suvel välja tuli oli oi-kui-värske-jube-nämma. Tänavusügisene vol. 2 on oi-kui-elujaatav-elluvaatav. Päikeseline ja palju küpsem. Aga mitte enam nii värske. Ta ei paista seda ka eriti üritavat lõigates oma vaheda souli-noaga seda R&B vahutavat kermajäätelöt, väike kelmikas naeratus suunurgas. Naeratus aga seepärast, et teda kuidagi ülbuses süüdistada ei saaks. Aga kes tahakski. Jilli muusika on armas ja intiimne. Samas räägib ta asjadest sellise enesekindlusega, et sul ei teki kahtlustki, et see ei pruugigi püha tõde olla. "The Fact Is (I Need You)" meeldib raudselt kõikidele meestele ja "Bedda At Home" kõikidele naistele. Kusjuures vastupidi ka. Kuulake.
comment [1]
comment [0]
Ostan kaminapuid. Soovitavalt kask. Peab olema täiesti kuiv. Nõudm.
comment [3]
Saingi juba Siimult märkuse, et kolmandat osa pole. Aga palun.
comment [1]
Mul jäi vahepeal üks päev vahele. Tõsiselt. Aga siin on järjejutu teine osa. Kolmas tuleb ka. Stei tjuund.
comment [0]
Esimese Septembri puhul löön hooaja lahti või nii... Huvitav kas mõni blogija oli suvel hoopis aktiivsem ka kui tavaliselt? Ahjaa, ma käisin suvel Ahvenamaal. Lubasin poolkogemata Tellerile, et ma kirjutan ka sellest ja lisan illustreerivaid näiteid. Nüüd siis pean sõna. Reis kestis kolm päeva, nendest esimese lühikirjelduse leiad siit. Üritaks homseks teise päeva üles panna ja ülehomseks kolmanda. Järjejutt!
comment [0]
No ma kirjutan jah jube pikkade aukudega. Olen jah igav. Ma ju olin ära. Ja lähen kohe jälle.
P.S. Kas ahvenamaal kuski wifi leviala ka on?
comment [1]
Olgu selle jalkaga muidu kuidas on, aga kui mingi Horvaatia pikajuukseline Zidane'ile läbimurdmisel labast munapiiksu teeb, siis ajab küll natuke marru või nii. Õnneks paar minutit hiljem lõi Zidane värava. Vot.
comment [0]
Loomaaia alpinaariumis hüppasid kitsed kitse ja sokud sokkisid niisama. Lugege ka FHM-st seda loomapsühholoogi juttu. Ainuke asi mis mind imestama pani oli see, et zoopargis jämmisid muuhulgas ka umbes 3-pealised 20-aastastest adi-dress+nahktagi tüüpi slaavihingelistest noormeestest koosnevad grupid. Ja kõik käisid digikaameratega ringi ja pildistasid loomi. Mis nad teevad pärast nende piltidega? Vaatavad udust võrkaeda, mis pildile jäi?
comment [0]
Ma olen inimestega palju kurjem ja külmem kui mu arvuti korralikult ei tööta. No on alles pseudoprobleemid, eks.
comment [1]
Kas ma võiksin mingi sellise eriloa või litsensi saada, et minupuhul on täiesti okei kui ma teie helistamist üle muusika ei kuule. Ükskõik kas mul on siis valkmani klapid kõrvas või lihtsalt kõlarid põhjas. Ma ei näe, et sellest kellegile mingit kahju sünniks. Minge õue. Mängige palli. Või midagi. Eks.
comment [7]
...aga Saksamaa võidab eurovisiooni sel aastal.
comment [6]
Jamie Cullum - Frontin'.mp3
Jamie kikib ääsi!
comment [3]
Mõtlesime siin , et võiks enesevärskendamise võttes paisata turule paar koolitus-programmi / kiirkursust. Valik on alljärgnev:
1. HTML võluriks võib saada igaüks. Jänes räägib kuidas veebi õigesti kirjutada.
2. PHP ja andmebaasirakedused. See on imelihtne. E-pood paari tunniga. (Alternatiiviks oli: proge endale poole tunniga oma blog!)
3. Flash animatsioonid. Kas müüt või tegelikkus. D-sainer seletab, kas flash tehnoloogia on tegelikult ka olemas, või müüakse animeeritud gif-i seljataga lihtsalt õhku?
comment [15]
comment [1]
Ma ei hakka rääkima jazzist, rockist, postbopist ja veel vähem impressionilistlikest abstraktsioonidest. Ma räägin lihtsalt natuke sellest mida ma esmaspäeva õhtul Virus nägin.
Marc Ducret näeb välja nagu üks vana kaak. Ma ei pea silmas seda, et ta 17-aastasena kooli pooleli jättis ja oma käel kidramängu õppima hakkas vaid lihtsalt seda, et oma kiilaka pea ja väljaveninud maikaga mõjub ta visuaalselt nagu kuskilt ärakaranud seltsimees. Kitarri mängib ta kohati nagu kergete kompulsiivsete häiretega noormees kellel on pisut kummaline suhe oma pilliga ning mida on piisavalt põnev vaadata ja kuulata, et terve suur saal rahvast pungil täis oli. Tüüp läks kohati oma teemasse nii sisse, et pidi paar korda tasakaalu kaotama ja kui ta oma mediaatori vahepeal hammastevahele võttis, kartsin ma koguaeg, et ta hingab oma järgmise tõmbluse ajal selle endale otse kopsu.
Trumme mängis mees, kelle nimi on minuteada Eric Echampard. Mees on selline, et andke talle ainult pulgad kätte ja ta mängib ükskõik kus ja ükskõik mida. Mängimise ajal on tal kusjuures selline nägu nagu ta seksiks tuhande supermodelliga.
Kontrabassimees Bruno Chevillon oli pruuni värvi ämblikmehe kostüümis (ärge küsige miks mul selline paralleel tekkis) ja kui tal muidu oli selline nägu ees nagu ta teeks hullu teadust või klooniks Polly-lammast parasjagu, siis kohati läks tema ka nii õhinasse, et üritas ühe korra lausa üle oma kontrabassi astuda. Kui te olete kontrabassi kõrval kunagi seisnud ja teate millise kujuga see pill on, siis te ilmselt mõistate kui võimatu selline tegevus oleks, eks. Sestap see tal ka ei õnnestunud.
Nende kolme värvika kuju koostöö oli ülivärskendav. Muusika oli isegi jazzkaare jaoks ikka üsna off-road ja ma pidin ennast mitmel korral kontserti kestel lõdvestama, sest keha läks alateadlikult kuidagi eriti pingesse. Jazz at-it's-best minuarust, kui kuulates nii juhtub.
comment [6]
Frou Frou - Let Go
+ Garden State
comment [3]
You are a GRAMMAR GOD!
If your mission in life is not already to
preserve the English tongue, it should be.
Congratulations and thank you!
How grammatically sound are you?
brought to you by Quizilla
comment [2]
Peale esimest kuulamist oli see Janeti uus album umbes selline "nojah" elamus. Nüüd kui ta on umbes 10 korda mul playlistis ennast repeatinud (lugusid on plaadil 23!) siis on nagu mõnu. Selline tavaline laks Janeti puhul. Külalisi (õnneks) seekord (Janet ei armastagi eriti külalisi oma LP-dele lasta) eriti palju ei ole. Kanye West väikese erandina, kes tegelikult üsna muhe tüüp ju on. Mulle endale ei meeldi sõna pensionieelik, aga no tõele näkku vaadates... Tema karjääri pikkust vaadates... Janet ei ole ka mingi Eric Clapton, kes hea veini paralleeli tirides vananedes üha küpsemakss ja küllastunumaks kulgeks. Ei, neid naisartiste, kes sedamoodi oma väärtust koguvad on jazzimaailmas näiteks küll, aga siin? Kui madonts (ma kirjutan siinkohal seda väikese tähega viidates nähtusele kui sellisele) virutab oma uute asjadega ka uusi suundi popiletile, siis Janeti maailm on Janeti maailm. Kohati täpselt sama tera nagu 20 aastat tagasi, eks. Aga 20 aastat tagasi oli 84, see oli nagu eile. Oleneb ainult, et kellele? Ja lõppudelõpuks nothing beats the Joni Mitchell's Got til' it's Gone remake. Eks.
comment [6]
Oodake, ma teen ka kohustusliku Orkut-i lingi oma bloogi. Tehtud. Hakkaski parem. Teeme pihi.net lingi ka. Jesbos. Vahepeal avastasin, et filmi teha on alati lõbusam kui filmi vaadata. Ja et linnateater on ikka koledal kombel vahva asi. Käisin Oodates Godot'd vaatamas. Anu Lamp üllatas positiivselt. Kõik teised olid niigi oma ülesannete kõrgusel. Väljas on mõnusalt soe. Minge õue. Ma rohkem teie aega ei raiska.
comment [3]
Haa, ma arvasin kohe, et see NERD-i kamp ehk Chad, Pharrell ja Shae on ühed rokipeerud ja funk-i armastavad ning puid kallistavad hipid. Uus sodi on ikka vahva ju. Eriti, et nad ise seal oma pillid ausalt sisse mängivad.
Tegelikult tahtsin ma hoopis rääkida teile skandinaavia däääzist (õigekiri pärineb siinkohal Hedvig Hansoni häälduspildist). Kevadiselt muru kasvamise häält kuulav värskeltilmunud kogumik "Jazzflora" tutvustab seda mulle millegipärast lähedaseks saanud skandinaavia contemporary jazz-i värki päris hästi. Katkised rütmid (broken beats) on üsna läbiv teema. Kohati tuttavaid kujusid nagu Hird ja Koop. Kohati mingeid täiesti uusi nägusid. Kahuun? Anyone? Ja siis üks soomekeelne Kuusumun Profeetta lugu "Kovin lentäen kotiin kaipaan", mis tekitas kerge "misasja?" elamuse, aga muidu päris vahva. Nimi on ju hea. Kuu-sudu Prohvet või midagi. Eesti Zonedele ja Trinititele lajatab ikka ea laksuga ära. Just nimemõttes. Meie Kiigelaulukuuik on üks väheseid, mis sellele võrdväärne vastane oleks. Ma räägin ikkagi siin veel nimest, eks. Aga tsekkige välja, kui jalgu jääb vms.
comment [6]
Vennale meeldis Norahi uus album väga. Minujaoks oli natuke pettumus. Mitte, et Norah poleks oma ülesannete kõrgusel ja et album poleks sigahästi produtseeritud, aga ma millegipärast soovisin üllatuda. Tegelikult pole tema eelmise ja nüüd uue albumi vahel suurt rohkem erinevusi kui see, et uus driftib natuke rohkem kantri poole (siit ka mõned miinuspunktid minusilmis) ja et ühte lugu laulab ta koos Dolly Partoniga. Muidugi on mõned lood, mille armasus (on selline sõna üldse olemas? ma ei tahtnud sõna ilu kasutada, sest see ei sobi konteksti) tekitab kananahka ja tarretab verd, aga kõige üldisemas mõistes on tegu taustamuusikaga. Muusikaga mis ei sega aga samas ka ei paelu liialt. Ma loodan, et kui Ms. Jones tulevikus midagi veel teeb, ei muutuks see loomingu-repertuaarilises mõttes Enya-laadseks (see on väga vägivaldne võrdlus, ma tean), kes kogu elu ainult ühte laulu peaaegu ühtede sõnadega laulab. Et sellest hinnangust valet muljet ei jääks, siis punte saaks see plaat minult kümnest kaheksa. Päris hea skoor, eks.
comment [9]
Meil on Jay-Z "The Black Album" ja Beatles''i "The White Album" eksju. Danger Mouse vana uumorimees pani need kokku ja nimetas "The Gray Album"-ks. Ma olen seda albumit kuulanud ja halba sõna ei ütle. Natuke pudrune on, aga mulle meeldivad mõlemad eraldi ka päris hästi. Sellest, et Kevin Brown (kunagi oli see härra "A Touch of Jazz" asjade taga) oma sõrmed mustale plaadile taha ajas ja jätsu-fanki maitse lisas ning pruuniks albumiks ("The Brown Album") nimetas ma parem ei räägigi. Aga oodake! Meil on ju ka selline orkester nagu Metallica kellel on ka "The Black Album". Nüüd räägitakse nende kahe musta albumi kokkupanemisest. Üks lugu olevat juba ringluses. Ma pole veel viitsinud seda välja tsekkida, andke mulle teada kui kuskilt leiate. Huvitav kui see terve albumi osas tõepoolest teoks peaks saama, mis need turunduskunnid sellele siis nimeks panevad? Süsimust album? Tegelikult on mul veel paari ideed välja pakkuda. Weezeril on album nimega "Weezer", mida tegelikult tuntakse "The Green Album" nime all. Ja ma olen näinud ühte plaati, kus on Simpsonite joonisfilmist soundtrackid peal ja selle nimi oli "The Yellow Album".
comment [5]
J-Live - Interlude 2 (For The Babies)
comment [7]
Käisin mõned päevad tagasi kontoritarvete poes ja kassas makstes jooksis nende accessi baasil ehitatud arveldusrakendus kokku. Helistati siis peetritele ja kuhugi peterburimaanteele arvutikuttidele ja lõpuks saadi peale 10 minutit ootamist süsteem jälle tööle. Värk on aga selles, et kui kuskil midagi sellist juhtub, siis ma alati tunnen ennast kuidagi halvasti või süüdi. Väga lahke proua polnud ju kassas üldse süüdi, aga mingid torud itimehed on progenud süsteemi mis kohati ei tööta. Oleks minu asemel seal oma maksmist keegi natuke rahutum klient oodanud, siis oleks see proua raudselt rämeda sõimu osaliseks saanud.
Kõikidele suurtele kaubamajadele tahaks ka südamele panna, et te enda postmargivarusid normaalselt täiendaksite. Stockist ei saanud ma nädal aega järjest 4.40 marke. Paar tükki neid oli seal klaasiall, aga mul oli vaja 100. Ja kui ma lõpuks täiesti igaks juhuks selveri infoletist küsisin, et äkki teil on sada postmarki, siis neil oli kohe. Väga lahke preili küsis, et kas need kutsudega margid sobivad? Sobivad küll, ütlesin. Jätsin igaks juhuks mainimata, et kutsu asemel oli margipeal irevil hammastega Canis lupus. Hunt. Äkki ta poleks peale seda enam nii lahke olnud, eks?
comment [3]
Selline nohu on, et läksingi apteeki ja ostsin paki Actifed'i. Reklaamis ütleb Oja Pets, et kui see ka ei aita, siis me lõikame selle nina otsast ära. Praegu nagu polekski selle vastu midagi. Ahjaa, ravimitel on karbi sees see infoleht. Lugege alati sealt neid kõrvaltoimeid. Enamuste käsimüügis saadaolevate pillide võimalikud kõrvalmõjud on ikka päris roimad. Unehäried, hallukad, nahalööbed, kusepeetus ja kõhulahtisus on väga igapäevased asjad selles peatükis. Eino tänks, eks.
comment [12]
Alicia Keys - If I Ain't Got You
Mõnikord tuleb varemkuulatud asju uuest üle kuulata. Hiljem. Seekord mind isegi ei häiri need kohati kriminaalsed iga sõna ja kohati isegi silpide väljarõhutamised ja venitamised, mida ma tavaliselt lülin.
comment [2]
Ahjaa, ma tahtsin rääkida selle aasta esimesest koolipäevast ja esimesest loengust, mis mul esmaspäeval oli. Jõudsin viimasel hetkel peaaegu klassiust maha joostes tundi ja siis hakkas õppejõud vene keeles ainet lugema. Alguses mõtlesin, et jälle mingi müstiline uni, aga kuna enda näpistamine mingit dimensiooni minus ei muutnud ja kuna ma ringivaadates ainult venelaste nägusid nägin (ärge küsige milline on venelase nägu, nad lihtsalt on teistmoodi), siis taipasin, et tunniplaani kokku pannes olin teinud saatusliku vea ja venekeelse vooruloengu valinud. Audikast välja tagurdades mõtlesin veel, et oi bläääd.
comment [3]
Minu top3.
* Ewert Sundja - Dance
* Maarja - Homme
* Hatuna ja Sofia Rubina - Whenever Blue
Lõppvoorus saaks aga ilmselt kõige parema tulemuse Neiokõsõ Tii, kui nad oma lavalise liikumise hästi välja mõtleks ja väga ära lihviks.
comment [6]
Tänane hitihoiatus tuleb eesti eriti andergraund räpimaailmast. MC Wimpel - Botased Kuluvad, millele ka Kaimar viitas. Mõned paralleelid võiks tõmmata soome imemeeste ehk Fintelligentsi Flegmaatikot looga Mutsin Luona, kus sarnaselt Wimpeli riimidele kelle kõigi botased kuluvad, mainitakse Flegmaatikot loos ära kes kõik mutsin luona elavad. Meeletu.
comment [32]
Ma ei tea kas see on seotud aasta alguse ja jaanuariga, aga kõik ettevõtted teevad praegu millegipärast kõvasti kliendiküsitlusi. Tagasiside olulisuses pole kahtlemata mõtet kahelda, aga natuke väsitab kui igasugused inimesed helistavad ja küsivad kas mul on aega paarile küsimusele vastata. No eks ma ikka vastan. Minu kui tarbija heaolu mõttes nad seda ju teevadki, tahaks loota. Kui keegi meili saadab, et mine sinna lehele ja vasta küsimustele, siis eriti ei viitsi ju. Aga me loosime vastajate vahel välja igast nänni! Ja siis jääd ootama, et loosiõnn sind oma hambutu naeratusega õnnistab.
comment [4]
Marek Sadamat tuntakse kui naljabändi N-Euro liiget. Marek (siinkohal eelistaks Marek ilmselt seda, et järgneva kirjelduse omastaksin ma tema rollile nimega MA, mitte Marek Sadamale isiklikult) on see tüüp kelle nägu on tavaliselt mingi värviga üle võõbatud, juuksed sarvilisse soengusse lakitud, värvilised kostüümid, kergelt mõttetu ringikalpsamine ja midagi muusikategemise laadset sinna juurde, eks. Nimetagem seda paroodiaks. Ja nüüd selgub, et Marek on selline härra, et tema millegipärast vaba-aja-grupiks tituleeritud vokaal-instrumentaalorkester Tuulemaa andis just plaadi välja. "Küll süda teab". Just instrumentaali poolelt vaadates on bänd ju super. Noored tüübid nagu Andre Maaker, Tanel Ruben, Mihkel Mälgand ja Ivo Lille ei tee kergelt just kuskil hinnaalandust. Aga siis tuleb teemaks vokaal. Paar inimest, kellega ma sellest albumist rääkinud olen, toovad kohe ära selle nõrgapoolse vokaali. Tõepoolest, mind ka natuke häiris esimestel kuulamistel, aga kuna plaat maandus mu walkmanis ja on ka töötegemise taustaks playlistis ennast kõvasti ripiitinud, siis avastasin, et kui selle muusikaga sõbraks saada (loe: palju koos aega veeta), siis sobib ta kogu sinna lugude sõnumisse ja üldisesse kontseptsiooni nagu valatult. Suht nämma komm eriti Jääääre ja Jää-boileri ja Inboileri (ükskõik kuidas neid härrasid nüüd nimetama peab) loomingu austajatele.
comment [4]
Ma sattusin raamatupoodi. No tavaliselt tähendab see seda, et ma löön sirveris (loe: IE) apollo.ee lahti, aga seekord olin materjaalse kehastusena poest. Tõesõna. Mulle jäi silma "omamoodi postkaardi-luuleraamat". Iga leht on üks raamatust väljarebitav postkaart, millel kirjas üks eesti poeedilt pärit luuletus. Kenasti disainitud ja puha. Nimi on asjal "Puuduta oma ligimest". Puuduta distantsilt. Sellised piklikud postkaardid. Paljud kusjuures neist minu lemmiku Doris Kareva Mandragora raamatust. Väga vahva idee. Väga laisk idee. Seda vähem on nüüd maailmas rebi-kleebi teen-mosaiiki tehnikas marudaid käsitööüllitisi, millel pastakast imetud värss peal. Kui ma mingi postkaardi üle üldse suudaks siirast rõõmu tunda, siis just kas sellisest "ligimest puudutavast" või siis püüdlikust käsitööst. Visuaal-emotsionaalses mõttes loomulikult. Sisust ma siinkohal ei räägiks.
comment [8]
Mul on vaja uut kalendrit. 2004 aasta oma soovitavalt. Seda kolmnurkset, mida on hea lauapeale panna. Kõik kuud eraldi lehtedel. Okei? Hästi ilus peaks ka olema. Ma joonistaks selle ise kui ma joonistada oskaks. Teil ei ole ühte üle?
comment [9]
Aga põhiline küsimus on ikkagi selles, et mis firma aluspükse kandis eile laval härra Brian "all-i-do" Chambers?
comment [10]
Mulle tuli uus aasta katusel. Katus sõitis. Ära. Pauhh. Igal pool. 360 kraadi. Pauhh. Ma usun, et nii mõnigi miljon lendas taevasse. Igas mõttes. Igal pool. Pauhh. 360 kraadi. Väga lihtne. Väga inimlik. ILU tulestik. ILU. Katusel. Tommu rääkis katusel asjadest, mis tavaliselt inimestel ainult ülimas joovastuses kangastuvad sellise lihtsuse ja iseenesestmõistavusega, et ma oskasin ainult noogutada. Ma isegi ei imestanud eriti nende kokkusattumiste pärast. Need on terve aasta olnud. Kuidagi väga loomulik. Nii käibki. Katusel. Pauhh. Igal pool. 360 kraadi. Pool sellest ja sa oledki teinud tagasipöörde. Kogu värk kokku ja sa oled pööranud ennast edasi. Pauhh. 360 kraadi. Katusel. Maailma katusel. 2004, siit ma tulen.
comment [7]
1. Lihtsalt.
* Hani, keda ma sõin esines väidetavalt enne ahjuminekut kerge setu-murrakulise kõnega.
* Härra Johanson käib tihti Check 1,2 nimelisel üritusel, aga tavaliselt on ta lihtsalt neiuks maskeerunud, et keegi teda ära ei tunneks.
* Bling-bling versus tiliseb-tiliseb.
* Anna mulle s**uuuu!
* Loomad panid metsa põlema.
2. Lõpetage (kurat) ära juba!
* Where is the love?
* I've got 99 problems but the bitch ain't one.
3. Andre
outcast - prototype
comment [15]
Käisin väljas.
comment [5]
Nüüd on teile pop-quiz. Kes on selle kujunduse autor? Üsna lihtne küsimus peaks olema kui selle härra töid enne ka olete näinud. Mad propsid lähevad talle minupoolt igatahes küll.
comment [10]
Ma tulin täna tööle kolm korda nii kaua kui tavaliselt. Vahepeal lihtsalt seisin paar minutit tänavanurgal ja ootasin, et tuul ja näkku tuiskav lumi lubaks järgmise sammu teha. Kõik inimesed kõndisid tänaval näod maas. Sellega on see ohtlik värk, et ma vaevu suutsin ühe tervanurkse porfelliga härra eest kõrvale põigata. Muidu oleks ilmselt traumapunktis või lihtsalt oigaks. Mul on aknad neljandal korrusel, ma ei ole kindel mis seal allpool toimub, aga sadu vaadates mul tekib järjest suurem mure, et kuidas ma siit õhtul välja pääsen küll?
comment [2]
Ma ei hakka teile rääkima 1937 aastal Shenandoah-s, Iowa-s sündinud kontrabassimängijast Charlie Hadenist. See ei huvitaks teid niikuinii. Pat Metheny-t teate te niikuinii. Kuulake lihtsalt mis loos kolmandal minutil toimuma hakkab.
Pat Metheny And Charlie Haden - He's Gone Away
comment [3]
Öelge või mõelge mis te tahate, aga Kid Koala oma albumiga Some of My Best Friends Are DJ's on lihtsalt üks paras tolvan ja jobu. Peites ennast oma infantiilsuse ja humoreskitaotluse taha lollitab see Kanada härra minuarust lihtsalt inimesi. Me ei saa ju tegelikult siin rääkida muusikast. Kriitikud on muidugi vaimustuses, sest see on midagi uut ja nende arvates ilmselt idiootselt vaimukat. Öelge kellele see suunatud on? Kõige selle juures on mul halb eelaimdus, et ükspäev ma söön oma sõnu ja kuulutan selle sodi geniaalseks.
P.S. Talvel on ju üsna mõttetu hakata üle jäätunud lombi hüppama kui selle peal saaks ka liugu lasta.
comment [8]
Sirutasin käe välja ja vaatasin kuidas raheterad mu peopessa langesid ja kohe ära sulasid.
Seal - Waiting For You
comment [3]
Arvestades asjaolu, et ma sellele blogidest tehtud uurimustööle kell pool kolm öösel puhtjuhuslikult peale sattusin ja need 53 lehekülge ka kohe läbi lugesin annavad mõista, et päris hästi oli kirjutatud. Ja ma lihtsalt igaks juhuks ütlen, et kui te olete kunagi sellises olukorras, et teil on värske op-süsteemiga arvuti (või võõras arvuti) ja te ei viitsi aeglase ühenduse taga olles seda krdi 8 MB suurust Acrobat Readerit alla tõmmata (uurimustöö oli pdf formaadis), siis kõige suvalisemal softi plaadil mille te kodust leiate on üheksal juhul kümnest mingi versioon Acrobat'ist olemas. Ma ei saa aru miks seda formaati windows juba natively ei söö. Adobe on kade vä? M$ on ülbe vä? Kui terveks saan, siis uurin välja.
comment [2]
Ma olen ju haige. Mis te tahate, et ma kirjutaksin kuidas ma kõhu- ja seljalihaseid rebestades ööläbi köhin või kuidas ma ei saa magama jääda kuna mul jookseb ninast verd või kuidas suure palaviku ja nohu tõttu on tasakaal ja kuulmine niimoodi häiritud, et Dagö kõlab nagu Air-i "Femme d'Argent" ? Muidu on kõik super. Mandariiniparadiis. Jõuluvana, kui sa seda loed, siis too mulle läpakas, et kui ma järgmine kord haigeks jään, saaksin voodist otse blogida ja com porti ja soketisse progeda. Tõmmake tuld, batsillid!
comment [5]
comment [11]
Tõmmake taskulukk kinni, kui lund sajab.
comment [5]
Mind tegelikult päris kõvasti häirib kui mul on klapid peas tööjuures ja siis muusika sisse on ära peidetud see Ericssoni salakaval helinaeelne "tõk-tõk". Ma olen neid lugusid ennegi kuulnud ja tean, et need tõktõkid seal sees on, aga ikkagi iga kord vaatan paanilis-neurootilise pilguga oma lillaka telefoni poole. See ju segab keskendumist. Eriti petab ära siis kui ma muusikat ennast väga süvenenult ei kuula ja teen hoopis tööd. Põhiliselt harrastavad seda trikki jazzimehed nagu näiteks Erik Truffaz, Tord Gustavsen ja Esbjörn Svensson. Nende nimed juba võiks reeta, et neil on minu mobiilimargiga sama kodakonts ja seega mingi saladiil, kuigi Rootsis peaks isegi muusikud päris hästi elama. Muideks, Concerto Contoret ei saanud ma üldse kuulata, sest sellepeale hakkasid Jens ja Kert ka paaniliselt lauapealt telefone otsima. Orjad oleme.
comment [3]
Nägin just öösel unes, et kõik vanad tegijad panid oma blogid kinni. Ütlesid, et liiga meinstriimiks on see värk läinud ja nemad hakkavad mingit hoopis uut värki ajama. Midagi seletasid ka, aga ma ei tsekkinud liiga palju ära, et mis tehnoloogia või asi see oli. Liiga keeruline ja idiootne minu inseneriaju (hahaa) jaoks. Ainuke, kes edasi kirjutas oli Siim ja kui mina ka eslehele mingi läraka panin umbes, et kinni pood nänänää, siis Siim helistas kohe mulle ja ütles, et ma olen loll (teate küll, nagu ta mõnikord ütleb) ja siis pani kohe ära.
comment [1]
Mind väga huvitaks, et kust kohast on minu verbaalsed reaktsioonid pärit. Vahepeal ma ütlesin koguaeg regeerides ja iseloomustades "roim". Ma isegi träkkisin selle päritolu välja kuskilt oma alteadvusest. Valts ütles seda ühe korra kunagi mitu aastat tagasi minuarust. Siis laagerdus minus ja peale seda oli kõik roim. Roim ja rets. Need on need sõnad, millel ei ole kunagi reaalset väärtusepõhist emotsiooni küljes. See on võib olla hea ja võib olla halb ka kui nii mustvalgelt nüüd rääkida. Lihtsalt ongi reaktsioonisõna selles mõttes minujaoks. Parasiit-sõna noh. Nagu ka see noh. Eksju. Onju.
Praegu ma ütlen tihtipeale reageerides "jeesus". Tegelikult ma viimasel ajal kontrollin ennast natuke, et ma ei ütleks neid sõnu valjusti välja liiga tihti, aga ma mõtlen sellegipoolest. Lugesin uudist, kus räägiti tegumiribast (toolbar vä?) ja mõtlesin, et no jeesus, mida sõna. Mõtlesin. Miks?
comment [17]
Mul on desktopil fail nimega "mida ma ei öelnud.txt". Teil ei ole? Elus? Või üldse?
comment [11]
Liiga palju reeglistikke ja reglemente. Ei? Et kui tuttavast TV-seriaalist sellise väga protseduurireegliterohke (mida sõna!) asutuse nagu CTU agent Jack Bauer (loe: Jaak Pauer) rikub kõiki võimalikke reegleid ja päästab maailma, siis mida see meile õpetab? Õige! Päriselus sellised asjad ei tööta. Vaatad sarja järjekordse osa ära esmaspäevaõhtul telekast (teie kõikvõimsad IT-kollid tirite muidugi torust need divx-id alla ja vaatate öösiti kui naine magab) ja järgmine päev lähete ikka 9.00 tööle ja lõunapaus on 13.00 - 13.30. Või elate siiski ohtlikult ja autoga sõites ületate lasnamäe kanalis ja järvevana teel kiirust? Igaks juhuks siiski ei ületa üle 20 km/h seda kiirust, sest sellest alates on trahvimäär suurem ja see võiks ju ohtu seada järgmise kuu liisingumakse tasumise? Sellisel juhul märgitakse teie kohta Bad Credit History kasti linnuke ja järgmise liisingutaotluse läbivedamine finantsasutusest võtaks rohkem aega?
Kui inimeste käitumisreegleid vaadata, siis tundub, et nende rangus käib siinusja kõverana üles ja alla. Enam maani ei kummardata. Kindaga ei vehita. Kindalle ei teritata. Dilemma, kas öelda pooltuttavale inimesele sina või teie muutub selliseks pool-piinlikuks asjaks. Ühes lauses ütled sina, kontrollid reaktsiooni. Järgmises ütled teie, kontrollid reaktsiooni. Peale paari õlut ütled tsau, helistame siis. E-kirja jaluses (mida sõna!) kirjutad endise "Lugupidamisega, Jüri Jüts" asemel "Päikest! Jürka".
comment [2]
Eile sõitsin töölt taksoga koju. Kui maja ette jõudsime ulatasin vilunud liigutusega taksojuhtile oma pangakaardi. Ta tegi sellist nägu nagu pooled taksojuhid selle peale ikka teevad. Kolmandik taksojuhtidest (kuhu kuulus ka eilne eksemplar) küsib sellepeale, et kas mul sularaha tõesti ei ole? Arve on ju ainult 35 krooni. Mul on iga kord selle küsimuse pärast piinlik. Mitte enda pärast, aga taksojuhi pärast, kes arvab, et kui mul pole pidevalt kõppi taskus, et siis ma olen mingi imelik IT mees niikuinii. Mul ei olnud sularaha, aga ma ütlesin lihtsalt, et ma maksan kaardiga. Palun. Siil õpetas. Ta siis kruttis oma raadiokanali kaardikeskuse lainele ja luges kenasti eetrisse kõik minu sala-informashjuuni ette. Kaardikeskus ütles, et sorri, mehed, Sampo kaartidega praegu tehinguid teha ei saa. Taksojuht andis mulle kaardi tagasi ja ei öelnud midagi. Ma ootasin natuke ja ütlesin siis ise, et mul on ainult see kaart, et mul tõesti pole sularaha ega teiste pankade kaarte. Ta ütles, et see ei ole tema viga, ega taksofirma viga. Ma ütlesin, et see ei ole minu viga ega minu firma viga. Ta ei öelnud midagi. Küsisin, et mis nüüd saab? Ta ütles, et ta ei tea. Äkki on kodus raha. Ma ütlesin, et ei ole. Noh, tegelt oli, aga ma tahtsin teada, et mis edasi saab. Ta ei öelnud jälle midagi. Ilmselt oleks hommikuni selle 35 eegise arvega seal majaees istunud ja oodanud kuni Sampo oma asjad korda saab, aga kuna ma tahtsin koju magama minna, siis ütlesin, et noh, ma lähen tsekin ülevalt, et äkki on raha. Ta ütles, et jätke midagi siia. Nagu pandiks noh. Ma pakkusin, et ma jätan salli siia, et see maksis raudselt rohkem kui 35 krooni, aga ta ei vastanud selle peale ka midagi ja ma arvasin, et kui ma tõesti selle salli jätan, siis ta sõidab sellega minema ja jätsin hoopis koti. Tõin ülevalt raha ja ei öelnud ise seekord midagi. Taksojuht ütles "ahah".
See oli halb näide. Hea näide on üks teine taksojuht, kes minu taksosse istudes küsib, et kas koju Lembitusse? Ma ütlen, et jah. Teepeal muretseb ta, et kas täna jäite jälle hiljapeale? Ja et kas tõesti on siis vaja nii pikki tööpäevi teha? Ma ütlen, et mõned päevad on pikemad ja mõned lühemad. Ta ütleb, et einoh, hea ikka kui tööd on. Selline vestlus kordub alati. Sõnasõnalt. Lembitus ei pea ma talle ütlema, et keerake sealt maja lõpust paremale sisse. Ta teab. Ta ei plõksi mu pangakaardi peale. Ja teab ka, et peab mulle maksekviitungist koopia andma. Ta soovib kenasti head ööd.
comment [37]
Einoh, mul on tõeliselt hea meel, et minu arvuti haiglane huumorisoon pole kuhugi kadunud, aga kuule jörss, mul pole praegu sellisteks asjadeks aega. Väikese humoreski vastu pole mul kunagi midagi olnud, aga kui asi muutub tõsiseks, siis on ju teada kumb meist lõpuks peale jääb. Okei?
comment [8]
Ma pole seda magnetormide mõju tehnikale väga uurinud ja suhtun sellesse üsna skeptiliselt, kuid viimastel päevadel on enamus minu lähedal asuvast arvutus-tehnikast hakanud pensjonäri visadusega nii endale kui mulle probleeme tekitama. Näiteks sellegi teksti kirutamiseks avasin Notepad-i mille peale mulle öeldi, et mu arvutis pole enam fonte. Korrupeerunud olevat. Eks ta ole. Eile nägin esimest korda sellist hoiatusteadet arvutis, et nüüd kohe teeme booti, aega on mingid loetud sekundid, salvesta siva, neeger, kui jõuad. Ma ei jõudnud. Ja praegu ei lubata mul saundika volüümi muuta. Pissarenko mängib winampis täpselt nii kõvasti kui arvuti tahab.
comment [2]
Esiteks, see oa-singi-porro salat oli parem kui ma kahtlustasin. Samas Tetley mustasõstra laialeheline (loe: ülbe) purutee halvem kui salaja lootsin. Kalevi Halloween-i shokolaad on täpselt see mis ma arvasin.
Käisime patarei vanglas. Kõigepealt oli kuidagi vastuoluline bürokraatia, et me sinna sisse pääseksime. Telefon võeti ära ja kõik pandi kirja. Samas keegi meid läbi ei otsinud, et kas meil näiteks relv on kaasas või midagi. Kert on muidugi liiga palju arvutimänge mänginud ja rääkis koguaeg, kuidas mingi mehe kuskilt saaks vabalt snaiperiga tsistaks teha. Luuras ringi ja tegi häälega "tahh-tahh" ja rääkis kuidas viskaks jope üle okastraadi ja siis põgeneks. Kogu asjaajamine käis muidugi eelkõige vene keeles. Maja oli väga külm ja tubadel olid ees väga konkreetsed suured rauduksed, kus väike näoava küljes kui valvur tahab vaadata, et mis sees toimub. Selline vastik lõhn oli ka.
Midagi sellist, nagu ma oma süngemates mõtetes ette kujutanud olin, ei juhtunud. Vangid ei korraldanud juhust kasutades mässu ja ei võtnud meid pantvangi. Ühtegi kinnipeetavat me ei näinudki. Üks lühike konkreetne habemik, kellega oli vaja mitu korda kätelda ja kellel olid kurvad aga konkreetsed silmad vedas meid natuke ümber maja ja siis ütles, et tõmmake uttu. Kert arvas, et tal jäi kellegi ülekuulamine (loe: piinamine) pooleli ja tal polnud aega meiega tegeleda.
Merepoolsel küljel oli umbes iga 50 meetri tagant valvepost, kus kuulipildujatega mehed meid kirbul hoidsid. Meie ees ja taga kõndisid valvurid. Ma arvan, et kui oleks huvi olnud kellegil, siis oleks vabalt välja vabandatud, et poisid hakkasid märatsema ja nad oli vaja maha lasta. Ilmselt poleks keegi teadagi saanud. Meri oli kõrval. Hall ja kõike endasse mattev.
comment [9]
Tegelikult mulle meeldib, kui "Dagmar, Falck-ist" mulle ikka aeg-ajalt helistab. Tema peale võin alati kindel olla, et ta mind ära ei unusta. Räägime temaga alati sama juttu ka. Triviaalsetest asjadest. Tema süüdistab minu postiljoni lohakuses (ma kahtlustan, et Dagmar arvab, et mu postiljon joob viina ja sööb hapukurki, kasutades mulle tema poolt saadetud kirju laualinana) ja mina üritan oma postiljoni kaitsta. Dagmari põhiargumendiks on see, et neil käib kirjade väljasaatmine automaatselt. Ma olen paar korda tahtnud öelda, et mina teen selliseid "automaatseid" asju, ma tean küll kui töökindlad nad on, aga enda reputatsiooni hoidmiseks ja meie hea läbisaamise nimel pole talle seda öelnud. Isegi ühes meie kodumaises teleserjaalis kuulsin möödaminnes sellist rida, et "ega ma mingiks programmeerijaks küll saada ei taha". Paneb asjad paika nagu. Aga Dagmar on olenemata probleemi sisust alati rõõmsameelne. Ma mõnikord kahtlustan, et enamus tema teistest klientidest, keda ta haldama ja torkima peab, on minust ja ka Dagmarist kõvasti vanemad ja ta lihtsalt helistab nii tihti mulle, et minuga lolli juttu rääkida. Ma luban talle ju alati kõike. Ja me mõlemad teame, et ma ei tea veel sel hetkel, kas ma suudan seda antud lubadust täita. Samas ei teki mul mingit raskust seda talle lubada, sest ma ei ole teda kunagi näinud. Ja Dagmar teeb lihtsalt oma tööd.
comment [4]
Võibolla on asi minus, aga tundub, et peale 1997 aasta varakevadet, mil lansseeriti (pange see sõna põlema, tikud saate minu käest) ahjusoe Nuyorican Soul-i omanimeline plaat, pole keegi midagi sarnast suutnud. Keegi pole SEDA teinud, mida need meistrimehed. Ma ei teinud täna õnneks lõplikult seda viga, et oleks vanadesse plaatidesse sukeldunud, kergitasin vaid pisut seda keldriluuki ja kuna NS oli umbes esimeste hulgas, siis ei tulnud sealt ei külma ja niisket hirmunud silmadega hõngupoissi, kes tavaliselt kõigile molli paneb ja siis ära jookseb vaid tuli hoopis selline suvise heinaküüni magus lõhn. Te mõtlete, et ma olen liiga kaua täna tööd teinud, et sellist juttu räägin? Olen jah. NS tekitas täna sellise tunde, et kui mul oleks ranits või märss, siis võtaks selle üle õla (ma seda postiljonikotti ei saa nii vingelt võtta, sel pole piisavalt kämp mek man) ja hüüaks, et poisid, oodake, ma tulen ka. Niimoodi eriti otsustavalt. Ja siis jookseks poolsörkides neile järgi, nad lähevad praegu sellest kergest kallakust üles, mis siin rohuplatsi peal on. Muuseas, kui ma sellise olustikuga asju ette kujutan, siis visuaalselt on mul silme eest üks suvemaja Hiiumaal, kust kohalike poolt kihutaja-tädiks ristitud naabrinaine hommikuti akende eest mööda "kihutas" ja kus me Lauriga korralikus tormituules bensiini kaasabil randa lõkke tegime nii, et kõik pidid paarkümmend meetrit eemal istuma ja kuidas me jälle Lauriga Kristat Käina või Kärdla või misiganes bussipeale hommikul umbes kell 5 saatsime. See oli mingi väga teistmoodi suvi lihtsalt. Missest, et ma seal Hiiumaal sõitsin sellise jalgrattaga, millel oli pool lenkstangi puudu. Üks sarv oli, teist ei olnud. Aasta oli siis ilmselt umbes seesama kui eelmainit härrased seda plaati tegid. Ja mida Kenny ja Louie seal Hiiumaal üldse peaksid tegema?
comment [5]
Pat goes a bit intense
yet a smile lies calmly on his face
comment [4]
Tegelikult on ju kõik olukorrad standardsed. Selliseid asju, mida varem pole üldse olemas olnud ei eksisteeri. Või ma eksin? Inimesed võivad olla loomulikult erinevad. Samamoodi kohad, aeg, taust... Kas ajalugu kordab ennast ainult sellepärast, et lõpp on niikuinii kõigile teada? Kaos ja fopaa? :) Üritan mitte liiga läbi keevitajaprilli vaadata (Chalice (TM)), aga üldiselt ei ole kellegil midagi uut ju pakkuda. Mulle tundub mõnikord, et mu erialavalik on seotud sellega, et see liigub ja areneb piisavalt kiiresti. Olgugi et tõukamapanevaks jõuks on ürgsed soovid, tungid, aistingud ja väljundina kasutavad neid gadgeteid inimesed, kes ei oska lihtsalt paigal püsida. Teine võimalus oleks luua. Luua midagi enneolematut, aga kuna mulle tundub, et seda pole võimalik teha, siis on mu valik minujaoks olnud vist õige. Kert vaatas enne aknast välja, vaatas tähti ja ütles, et need on kõik surnud tähed. Eks ta ole.
comment [3]
Hanno imestas eile, et mul on igal pool mu kott (ta nimetab seda postiljonikotiks) kaasas ja küsis, et mis seal nii tähtsat sees on. Ja et mitte minna kaasa Telleri õhutusega näidata kellel on kõvem (pikem) taskbar (on ju parem vabandus kui see, et ma ei viitsi photoshop-i tööle panna) räägin ma teile mis mu kotis tavaliselt on. Esiteks üks sinine vihmavari. Jensi oma (vist). Kuna ma olen põline käi-jala-mees, siis on mul vihmavarju mõnikord vaja. Tegelikult vihm mind absoluutselt ei morjenda ja kerge seenevihma korral eelistan alati pigem natuke märjaks saada kui selle tüütu katusega vehkida, aga mõnikord on vaja ka peale paduvihma appearance säilitada ja siis tõmban Jensi sinise seene lahti. Teiseks on kotis millegipärast Mondo Grosso album MG4. Kolmandaks Bulgakovi "Meister ja Margarita". Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1968. Siis on veel pliiats (kustukummiga) ja pastakas. Üks tähtsamaid asju on muidugi minu super-mp3-cd-pauer-pleier. Boonuseks on kotis alati üks windowsi boot-floppy. Sarnane floppy (et mitte öelda koopia) on mul ka peaaegu iga jope põuetaskus. Ärge küsige miks. See on ilmselt TV3-e ajast külge jäänud teema, kus boot-floppy ja kruvikeeraja kohalolek oli tähtsam kui miski muu. Ja kui ma tänaval jalutan, siis on üsna tõenäoline, et mu kotis on ka üks liiter piima.
comment [8]
Mulle meeldivad need tüübid, kes mulle hilisõhtul või öösel sõnumi saadavad sisuga umbes, et tead, seal (filmis või reklaamis või kus iganes) on mingi selline lugu ühes kohas, mis lugu see on? Kas ma olen endast tõesti mulje jätnud, et ma tean selliseid asju? Tõele au andes olen ma peaaegu alati vist teadnud ka, aga no kuulge?
Täna olen keskmisest rohkem raadiot kuulanud. Räpimeeste "Programm" oli seekord eriti hea ja halba sõna ei ütle ka Hannes Kalamäe "Sessioon" kohta. Ma tavaliselt ei usalda väga raadiost tulevat muusikat, sest Gilles Petersoni saadet eesti jaamadest ju ei kuule. Õe ja venna saated on siiani ainsad, mida olen võimalusel alati kuulanud. Peab vist eelarvamused nurka suruma ja raadiomagneetofoni nupud tuliseks keerama.
P.S. Kui keegi tuleb plõksima, et ma ainult muusikast kirjutan, siis vaiki, oo tüütu võõras. Teller ju tahtis, et inimesed hakkaks rohkem teemabloogiasja ajama. Ma luban, et ma seda ei tee samas. Varsti kuulete kuidas ma hoopis seeneriigis möllan või heeliumiballooniga vanainimesi tänaval taga ajan. Minu spetsialiteet ju.
comment [5]
Nägin täna öösel (täie tõe huvides tegelikult päeval) unes väga staatilisi unenägusid. Nägin kuidas ma hommikul köögilaua taga kohvi jõin ja ekspressi lugesin. Siis nägin veel kuidas ma vedelesin ja telekat vaatasin. Telekas oli uudistesaade ja rääkis minu üks keskkooliaegne klassiõde Mailis Kalmets, kusjuures telekas tuli alla kiri "Mailis Rand". Mõtlesin unes, et näe, Mailis on vist abiellunud ja uue nime saanud.
Kui tööle tulin, siis tuli tänaval vastu üks kohtlase moega muhelev mees. Ta vaatas käigupealt oma kilekoti sisse ja hakkas mürinal naerma. Siis muheles edasi. Mental note: tahan ka sellist kilekotti.
Lisa: Remembrance on seal kilekotis äkki?
comment [2]
"What good would wings be if you couldn't feel the wind on your face?"
Ei hakka siinkohal viitama sellele, kust tsitaat pärit on. Kes teab või ära tunneb, saab auhinnaks traditsionaalselt minu sügava lugupidamise.
Tänane special: väike sisepilk ka turundusmaailma. Mart rääkis kuidas ta teeb ühte kampaaniat, kus jagatakse tasuta apelsine. Turundusjuht küsis tema käest, et kas apelsinid on ikka piisavalt oranzhid ja et kas oranzhimaid ei ole? Mehed, tõsiselt, see on raske töö ja keegi peab ju selle ära tegema.
-What am i doing?
-You are touching me
-How do you know?
-I feel it
comment [7]
Kui ma täna õhtul töölt kodupoole tulin, siis sadas päris korralikult vihma. Ma nägin kuidas autod Kunderi tänaval aegluubis lompidest läbi sõitsid ja kuidas siis vett kahte laia kaarde lendas. Üks kaar oli pisut laiem kui teine, sest see teine kaar läks auto alla ja esimene läks kõnnitee suunas. Ma räägin seda ainult selleks, et te suudaksite paremini hetke visualiseerida. Abivahendeid ei kasutanud, mingi aine all ei olnud. Lihtsalt oligi selline loomulik effekt ajus. Kõik oli samas selline märg ja mustvalge. Nagu Take That-i videos, kui tsiteerida ühte Eesti räpimeest. Mul olid muidugi kõrvaklapid peas ja siis ma laulsin suht kõvasti ja valesti kaasa, kusjuures vihm oli nii tihe, et ma ei näinud ja ega eriti ei vaadanud ka mis kõnniteel toimub. Kui ma siis seal valjusti laulsin sõnu "mille puistanud mu punane käpik", tuli üks daam koerakesega vastu (ei, mitte see Tshehhovi jutustusest) ja jäi mõni meeter enne mind seisma sellise äraootava näoga, et äkki ma ikkagi olen aine all ja soovin talle või veel hullem tema koerale midagi hirmsat teha või kompromiteerivat öelda. Ma sain tema murest aru ja naeratasin ainult heasoovlikult. Ma küll ei vaadanud tagasi, aga ma arvan, et peale minu möödumist seisis ta veel mõni sekund seal kohapeal ja mõtles, et noorus on hukka läinud. Niisiis, kui näete tänaval ülakirjeldatud tunnustega noormeest, siis ärge kartke. Ohutu liik.
comment [2]
Tahaks mõnikord hetki salvestada. Tänapäeval peaks ju võimalik olema? Aga fotokas salvestab ainult pilti ja mikrofon ainult heli. Videokaamera küll tõepoolest neid mõlemaid ja pilti veel liikuvat, aga sellest ju ei piisa. Ma ei saa kuidagi salvestada seda, et mul lauapeal on kõrvaklapid armsasti ennast telefoni spiraalsesse juhtmesse sisse mässinud. Ja nende kõrval on telefonilaadija juhtme selline avatud nukker-irvitav ots. Image võin ju teha sellest, aga samal ajal kõlab INBoileri "Haige Jalaga Lind" ja emotsioon on kokku selline kummaline. Teate, ma olen muusikast liiga mõjutatav. Kick me!
comment [6]
Istun laua taga, libistan vaikselt piima, et tõmbaks hommikul mao tsirrdi käima (tsiteerides klassikuid) ning tõden, et ainult vead teevad inimesest talutava olevuse.
Harold Warning silmas neid esimest korda, kui nad sammusid järve poolt polgu mööda üles. Ta istus siis hotelli ees terrassil. Oli ilus päev, järv oli sinav ja päike paistis. Harold Warning suitsetas piipu ja tal oli tunne, et maailm oli päris mugav koht olemiseks.
Agatha Christie "Stümfalose linnud"
comment [4]
Tõstsime kontoris mööblit ümber. Got to have variety. Jänese teipisime kõrvupidi metallposti külge. Nüüd ta lihtsalt hängib seal. Chillib.
Tahaks ilma mõttes selle sügise vahele jätte. Tõmbaks juba täna käpikud kätte ja veeretaks õues ühe lumememme kokku. Tahaks hommikul bussipeatuses seista. -15 kraadi väljas. Põsed külmetaks. Paras roim ju :)
comment [18]
Hedvig Hanson, J-Live, Voces Musicales, MJ Cole, Carmen McRae, Jill Scott, Dagö, Ultima Thule, Tiit Paulus, Basic Concept, Tüür, Craig David, Vikter Duplaix, Counting Crows, Vanessa Carlton, Raul Saaremets, Sten K. Saluveer, Mirjam Tally, Raimo Kangro, Jaan Rääts, Naomi Sekiya, Nicolas Gilber, Evrim Demirel, Tõnu Kõrvits, Alberto Colla, Rene Eespere, Urmas Sisask, King Singers, Norah Jones, Jurassic 5, Tallinn 73 meets Kalm, Claire's Bithday, James Brown. Mis on neil ühist? Miljoni küsimus? Vaevalt.
comment [11]
Mulle tuli täna meelde, kuidas ma väiksena kodus olin ja meie kabinet-klaveri pedaali kriuksumist kuulasin, kui ema või õde või isa klaverit mängisid. See klaverimäng mulle eriti ei meeldinud, sest ma olin sunnitud seda ilmselt liiga palju kuulama. Aga pedaali kriuksumine meeldis. Ja siis tuli veel meelde, kuidas õde ema abiga vene keelt õppis esimestes klassides ja kuidas mina siis elutoa aknalaual paksude kardinate taga püsti seisin (ma olin ju üsna lühikest kasvu veel siis) ja ennast nähtamatuna tundsin.
comment [1]
Kert rääkis, et ükspäev oli ta õhtul kontoris ja nägi kuidas mingi härjapõlvlase mõõtu mees kimas wc-st välja ja jooksis jensi laua alla ja haihtus seal kohe. Üleeile helistas mulle mingi tädi ja ütles, et Lembit, kurat, kus sa oled, me ammu juba ootame sind all. Ma ütlesin, et ma ei ole Lembit. Ta vastas, et ahah ja pani toru ära. Anu rääkis kuidas ta käib hommikul vara prantsuse keele tunnis ja tuleb siis tagasi koju magama ja kui uuesti üles ärkab, siis ta ei tea enam kas ta nägi seda unes, et ta koolis käis või juhtus see tegelikult ka. Jens rääkis, et tal ühes konkreetses php failis toimivad tingimuslaused tagurpidi. Ma arvan, et muutuste aeg on käes. Maagia, must maagia, võlurid ja nõiad tulevad koos euroopa liiduga.
comment [4]
Ma tegelikult natuke pelgasin ette Hedvigu uue plaadi ilmumist. Asi on nimelt selles, et kui ta tegi äsja sellise plaadi nagu "Tule mu juurde", siis sellele üsna kiiresti järgmine plaat otsa üllitada peaks olema ülesanne raskete killast. Ei, asi pole selles, et aasta jooksul ei suudaks plaadimaterjali kokku panna või ära salvestada, aga kui tõepoolest eelmine plaat oli niivõrd hea üllatus, siis sama emotsiooni kordamiseks peaks neiu Hedvig suust puhast kulda purskama. Kohati ta seda muideks teeb ka. Minge poodi. Ostke plaat.
comment [3]
Avastasin ilmselt ühe triviaalse asja. Inimesel pole võimalik oma lemmiklugusid (muusika) hinnata. Ei, hinnata on vale sõna, ütleme siis näiteks arvustada, sest need tugevad emotsioonid (ma räägin ikkagi sellistest "hingele" lugudest, mis ei tähenda, et nad mingi imalad ballaadid peaks olema, aga noh need mis lähevad retsilt hinge) tuginevad hoopis sügavatel intiimsetel ja isiklikel kogemustel või seostel. Ma võin seletada, et see lugu on nii super, täiesti lõpp, über, mega, giga, appi ja siis see töll (ei, mitte sina) kuulab lugu ja kehitab õlgu ja ma ei saa aru kuidas niivõrd kõva sodi saab panna inimest õlgu kehitama. Seda eelnevat asja ma pole tegelikult eriti kunagi kellegi peal proovinud. Riinule tegelikult pea alati lasen seda muusikat, mis mind on raputanud ja talle enamus nendest siiralt meeldivad ka, aga meil on lihtsalt väga palju ühist emotsionaalset ajalugu ka, nii et see väga ei loe. Ühesõnaga (valetan, neid sõnu tuleb rohkem) on see mõnikord mõistetamatu kuidas maitsed erinevad. Ja loomulikult ei räägi ma siin mingitest laia diapasooniga zhanritest vaid lihtsalt mõnest konkreetsest loost, mõnest meloodiakäigust, harmooniast. Minule isiklikult mõjub eksju muusika. Tegelikult see kehtib iga emotsiooni tekitava mõõtmatu suurusega.
P.S. Ma poleks elus uskunud, et mu õde mõnel õhtul Pärdi Te Deum-i plaadimängijasse paneb. Aga näedsiis. Ma kuulasin oma temale sarnase emotsionaalse kõvera ajal ka just Te Deum-i. Ilus ju.
comment [2]
Ma valasin oma piimatassi kogemata Cherry Coke'i ja peab ütlema, et tulemus on üsna nauditav.
comment [4]
Nojah, kell on 2 öösel (see automaatne kande-kellaaeg siin üleval valetab mõnikord. tehnika anomaaliad. keegi ei tea) ja ma istun kodus, joon maasikateed, söön camembert'i hallitusjuustu ja brausin oma hädise ericssoni gprs-iga veebi. Muideks www.microsoft.com peale paneb mu telefon pikema jututa klapi kinni ja teeb boodi. Peaks laskma kellegil siin aknapeal wifi võrku skännida. Ma oleks isegi soti või paar nõus maksma, kui ma saaks siia traadita püsika. Mingit adslide ja muude juhtmetega ma lihtsalt keeldun mässamast. Arvuti juurde käib lihtsalt niigi liiga palju juhtmeid. Näiteks kontoris jäävad need koguaeg mulle ette ja paar korda nädalas on mul tõsine soov kõik need juhtmed puruks rebida ja siis metsa elama minna. Aga sellest olen ma teile juba rääkinud. Liisa on selle parempoolse pildi peal afro-ameeriklasele omaste näojoontega. Võibolla on asi näoilme attitudes. Selle camembert'i maitse on külmast peast natuke teistsugune. Oleks pidanud ootama natuke, et ta toatemperatuuri saavutaks. Nii on ta kõige parem.
comment [1]
Africa - Port-Au-Prince - Knoxville - Anvan - Manhattan - South Bend - Albany - Brooklyn
where you coming from?
See on umbes nagu trammi-marsruut. J-Live räägib loos Charmed Life oma trammipeatustest. See on Jazzy Jeffi "The Magnificent" albumilt parim lugu. Kummaline, et venna seda lugu oma arvustuses hiphop.ee-s isegi ei maininudki.
I've been around the sun twenty-five times
And I still find new ways to recognize shine
Ma olen juba vist öelnud, et mulle meeldivad positiivsed inimesed :)
Its like light gets better with age
The way a song sounds better on stage
And rhyme books get better with each page
See on nagu värskendav kuulata sellist muusikat sellises võtmes, kus kõik ei olegi paha ja afro-ameeriklased ei saagi kuuli iga päev Brooklynis iga nurga taga.
Brooklyn, New York to wherever you at
This is autobiographical taking you back
comment [1]
Eelmisel nädalal sai päris palju asju välja tsekitud. Neljapäevasest Voces Musicalese kontsertist ma rääkima ei hakka (väga hea oli muuseas, eriti Riivo sundimatu avatud retoorika), reedel käisin Hip Hop Cafe-l, mis on/oli (uskuge või mitte) oma rebult sotsiaalses mõttes üsna sarnane sellele Vocese kontsertile. Te ei usu oma silmi? Ma võrdlen mingit räpidiskot elitaarse Bach-i-õhtuga? Jah. Ma seletaks pikemalt ka, aga see tuleks liiga keeruline jutt. Lühidalt on neil kohati sarnane sihtrühma laius ja väljundi-võimusus/mõju. Laupäeval oli võimalus vaadata Vanad ja kobedad saavad jalad alla filmi, mida ma veel näinud ei olnud. Mulje oli selline, et kui ma oleks niisama kinno läinud ja poleks sellest midagi teadnud, siis oleks olnud asi üllatuslikult hea. Paraku olid kõik kanalid rääkinud sellest filmist kui mingist erakordsest sodist eesti filmiajaloos ja see tõstis mu ootused liiga kõrgele. Aga noh, eesti filmid ongi sellised lühikese jutu mehed. Noh, et miks sa Maie õhku lasksid? Laupäeval käisime veel Linnateatri hooaja avaüritusel, ehk Võitjate kontsertil, kus Rohumägi ja Nüganen natuke seletasid, et mida on algavalt hooajalt oodata ja pärast seda tegid Kaotajate näitlejad kõvasti kino parodeerides nii Eesti kui ka välismaa artiste ja seda väga väga hästi. Andero Ermel imiteeris Koit Toomet ja laulis kohati paremini kui Koit. Rahvast oli sellel üritusel rohkem kui miljon. Kõige selle peale läksime McDonaldsisse ja ostsime kakaod. Eks ta ole.
comment [12]
Lõpetasin täna hommikul Kurt Vonneguti "Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda". Pean piinlikkusega tõdema, et see oli tõepoolest esimene Vonneguti raamat, mida ma lugesin. Raamat oli hea. Kahtlemata. Kert rääkis mulle paar päeva tagasi, et ta tahaks et raamatud oleks kirjutatud blogistiilis. Kuupäev, pealkiri, sisu. Eks ta ole. Tapamaja, korpus viis ongi mingil määral nagu shuffled blog. Timo ütles, et talle meeldis see koht, kus tegelased peale pikka nälgimist järsku kõvasti süüa saavad ja siis kujundlikult oma ajusid välja situvad. Mulle meeldis Kilgore Trout. Eriti see, kuidas peategelane pornoraamatute poest aknadekoratsiooniks pandud Trout'i raamatu ära ostis ja kuidas müüja talle näitas pilti shetlandi ponist ja naisest narmaskardinate taustal.
comment [5]
Tallinna kesklinnas põrkasid kokku kaks trammi. Eks ta ole.
comment [1]
Ohhooo, vana 2-stepi-peer MJ Cole on hakkama saanud suurepärase remixiga Carmen McRae suurepärasest loost nimega How Long Has This Been Going On? Lugu ilmus minu andmetel juba aastal 1958! Teiseks MJ heaks tulemiks nimetaksin siinkohal palju tänapäevasema superstaari Jill Scotti loo Perfect Pitch töötluse. Eeeheejeei. Clap my hands. Stomp my feet. Move my body. Jeejee.
comment [3]
Parempoolsel pildil on mul veel juuksed. Nüüd on enamus neist läinud. Ei, ma ei ole kiilakas vanamees, ma käisin lihtsalt juuksuris. Juuksur peaaegu et keeldus mu lokke maha saagimast, aga ma lülitasin tema aparaadi vooluvõrku ja ütlesin, et anna minna tibu. Pärast juuksur vabandas ka millegipärast. Juuksuri-shopi omanik või juhataja või keegi käis vahepeal vaatamas kuidas mind nüsiti ja ütles sellele tibule, kes mu juukseid lõikas, et see on meil vist kõige pikaajalisem püsiklient, et hoia teda hästi. Tibul hakkas käsi veel rohkem värisema sellepeale. Tõsi ta on, ma olen seal kohas oma kiharaid lasknud remuuvida juba põhikoolist alates. Nüüd on jälle üks pool aastat muretu.
comment [6]
Selle suve ühtedeks tähtostudeks osutusid minupoolt eelmisel nädalal Säästumarketist (!) soetatud õng (14.90) ja hele õlu Obolon 1l (11.90). Arusaadavalt oli teine ost tingitud esimesest ja esimene ost tingitud Võrtsjärve äärde minekust. Võrtsjärv oli suur ja suht jahe. Seal ma küll tirisin õnge (peenike mahagonivärvi ritv) pakendist välja, aga kalapüüdmisest suurt midagi välja ei tulnud. Ometi sai ussile ujumist õpetatud Põltsamaal kohaliku jõe ääres. Saagiks saime me Riivoga kahepeale täpselt null kala. See võttis aega umbes poolteist tundi. Varsti võtan ette veepüstoliga põdrajahi. Tulemus on ette teada. Sport võidab.
comment [9]
Teile tundub, et palav on? Kuradi päike, mine pilve, vanamoor. Hei tuul, vana punnsuu, kus kurat sa oled? Tahate, teada varjatud kuumusest? Ei taha? Okei, teile, kes ei taha, ma ei räägi. Pange brauser kinni, idikad. Teile, kes tahavad, räägin.
Eile sõitsin rattaga linnas ringi ja ajasin asju. See on pigem mu kolleegi jensi rida, asju ajada, aga kuna tema oli kuskil andineemes "ära", siis asjasin ise asju. Rattaga 30 kraadises soojuses sõita pole mingi probleem, sellepärast, et higi ja kuumus kaovad vastutuhiseva tuulega, nagu putukad silma või suhu. Mul on see eelis, et mul on prillid. Putukad satuvad mulle silma ainult väga täpselt lennunurka kalkuleerides. Seda juhtub ainult korra päevas. Suhu satuvad iga paari minuti tagant. Nimelt pole putukatel just kiiduväärt aju. Kujutan ette, et kui minul on mõnekümne kilometraazhi järel vaja näiteks väikse snäkk võtta, siis kirsipuu kiiruse juures saab ta putukatest kõhu täis ja jääb ülegi.
Kaldusingi teemast kõrvale. Varjatud kuumusest siis. Sõitsin linnas ringi ja lõpuks maandusin ühes väiksemas postkontoris. Varjatud kuumuse juures on higistamisel peiteaeg. 74 sekundit. Sõitsin kohale postkontrisse ja tellisin 50 marki ja 50 ümbrikut. Kui hakkasin arveid ümbrikusse voltima, siis sai peiteaeg läbi. Peasasetsevatest nahapooridest hakkas higi pritsima nagu lasnaka bussides toimub päevalilleseemnepurskeid (külasta bussi nr. 35 ja nr. 51). Üritasin tõmblevate liigutustega higijugasid arvetest ja ümbrikutest eemal hoida. Kas teie tahaksite saada IT meestelt higist tilkuvat arvet augustikuu esimestel päevadel? Mina ka mitte. Postkontoritöötaja vaatas ming kerge imestusega, aga kuna tal on minuga eelnevalt kogemusi (loe vanemaid kandeid) ja kuna ta ise ka just päris kuiv tüdruk ei olnud (postkontoris puudus elementaarnegi ventilatsioon), siis ta pisut punastas ainult ja tegi oma tööd edasi. Ma segasin teda ainult pisut ja laenasin temalt juukseid lehvitades ja higi pritsides pisut marginiisutamisagregaati ja nohistasin oma loigus segamatult edasi. Panin arved posti ja jätsin hirmunud postitöötajaga hüvasti. Lubasin varsti jälle tulla.
comment [2]
Oh, lord! Vaadake www.dart.ee. Seal on see trikk, et iga kord on erinev pilt, kui refreshid, aga kui esimesena ette ei tule, siis refreshi veel. Kui tuleb esimesena ette siis jäta nii nagu on. Mis ette peab tulema? Liisa ja Antonio tsätivad! Täpselt siuke pilt on. Hüpake!
comment [9]
Tänu devili viimasele blogikandele Dagö ja Ultima Thule kontserdist tuli mulle meelde, et ma käisin ka neid kuulamas, küll Haapsalus, aga ma ju polegi teile rääkinud, mis mulje minule see kontsert jättis.
Ilma suurema stseremooniata alustas Ultima Thule oma vana kullaga. "Inimene pole kala" pala polnud ma juba ammu kuulnud. Mõnus. Tõesti mõnus. Muuseas, kui te mäletate Neemet ja Pauli ja teisi poisse (kes lõpuks tihedasse õhku suvatsesid haihtuda), siis Neeme tavatses uut jointi rullides just seda laulu ümiseda. Üks asi siiski häiris mind selle loo juures. Nimelt tundus, et Sibul oli ühe rea laulust või isegi refräänist ära unustanud. See oli umbes see "aga sirgu läheb sarv kui on ootamas marja täis parm", või kuidagi nii. Vähemalt ta ei laulnud seda. Võibolla ootas, et rahvas kisab suure häälega ise seda rida, aga vot, ei kisanud. Umbes 50 minutit rokkisid seal laval vabalt ja siis lasti Dagö lavale.
Saatpalu on tavaliselt lugude vahel väga jutukas, aga seekord ta väga palju ei rääkinud. Vinge ja vahva ja lahe ta ju karjus mõnikord, aga ma ootasin suuremat koomuskit. Muusikat tegid nad sellegipoolest superhästi. Minu ootustele vastavalt ei teinud nad ainult Toiduklubi albumi pealt lugusid vaid ka vanemat sodi. Härra Sannikovi näiteks. Dagö kasutab üht päris kavalat nõksu. Nimelt teevad nad laivis tihtipeale oma väga tuntud lugusid kas siis kiirema või aeglasema tempoga kui plaadipeal. See lisab tohutult värskust ja mõned lood olid aeglasemas versioonis ka palju ilusamad. Kui Dagö oli umbes pool tundi laval olnud, hakkas vihma sadama. Ja sadu aina tugevnes. Rahvast see eriti ei huvitanud kusjuures. Ultima ja Dagö tegid lõpuks paar lugu koos ka. Eriti hea oli nende koostöös üks lisalugu, "Aeg on maas", mis on Dagö repertuaaris ka üks minu lemmikuid. No hea, et sai ikka asi ära vaadatud. Tulemata jätmine oleks kindlasti rohkem painanud.
comment [5]
Hommikud on kõige paremad. Ma olen pidev sissemagaja ja hommikuti on minu uni kõige magusam. Kui ma vähegi suudan, siis ärkan vara (pool-kaksteist-on-vara-minujaoks). No tegelt olenevalt päevast, mingi 7 või 8. Tänu kroonilisele angiinile on mul reeglina hommikul kurk valus. Mõnikord see nagu morjendab kõvasti. Peale hommikukohvi on tavaliselt kõik okei, juhul kui kohviga äpardusi ei juhtu (loe selle kohta minu blogi arhiivi päris lõpupoole üks kirje). Kui juhtub suvi olema siis hommikune jalutuskäik kontorisse, mis võtab aega umbes 15-20 minutit, on super. Täiesti teised inimesed toimetavad hommikuti city-s. Kui keskpäev kätte jõuab on inimesed juba pahurad ja nõmedalt närvilised. Hommikuti on kõigil hea tuju. Ahjaa, city-st alustan eksju oma jalutuskäiku ja kadriorus lõpetan. Mida lähemale kontorile jõuan, seda rohkem on vanamemmesid puumajade esimeste korruste akende peal. (Kindlasti on teistel korrustel ka memmesid akendel, aga miks ma peaksin pea kuklas ringi käima, et näha kas mujal ka kui esimesel korrusel midagi toimub?) Mind kangesti huvitab mida nad mõtlevad. Nad lihtsalt istuvad hommikutundidel akna peal ja vaatavad möödakäivaid inimesi. Nägusid teevad nad ka mõnikord.
comment [3]
Mu kontori akendest avaneb huvitavaid vaateid. Kui tänavapoolsel aknal kõlgun, siis näen linnasagimist. Tänu Gonisori tänava remondile on minu maja vastu ajutine bussipeatus püsti pandud. Tossu ja gaasi tuleb sealtpoolt kõvasti. Kui hoovipoolsel aknal jõlgun, siis näen, kui naabrimees kõrval aias paljalt puid saeb ja vorsti grillib. See tuletabki meelde, et peaks järgmine nädal Hugsvarna pena täis toppima ja Ristoga paar tihu metsa seibideks laskma.
comment [1]
Mulle meeldivad rõõmsameelsed inimesed. Mitte sellised illalaa-trullalaa tüüpi, aga sellised asjalikult rõõmsad. Need, kes suudavad lülituda. Ma tajun lihtsalt ümbritsevate inimeste tujud ära tavaliselt ja neelan suure osa nende tujudest enda sisse, mis hea tuju korral annab energiat ja halva tuju korral neelab seda drastilistes kogustes. Ma seletaks ilgelt pikalt kõik need mõtted lahti, aga praegu on siin liiga palav lihtsalt. Ma ei suuda noh. Tahaks ujuma. Oleks pidanud ikka Siimu eilsest mõttest (krt, oli see ikka üldse eile? mul on ajataju ka täiesti sassis selle kuumaga) kinni haarama. Tsauka.
comment [1]
Nädal jälle möödas nagu unenägu. Mul oli teoreetiliselt koguaeg võimalus teile kirjutada, aga liiga palav oli Haapsalus, et viitsiks klaviatuuri sõrmitseda. Haapsalu hotelli wifi on tasemel. Samuti oli tasemel hotelli teenindav personal (kaks neidu) kes mulle viitsisid õlut tuua kohe kui eelmine otsa sai. Ei, ärge saage valesti aru, ma ei elanud Haapsalu hotellis. Käisin ainult ühel õhtul seal internetti varastamas. GPRS on vahva küll, aga vähegi tihedama töö jaoks on ikka kiiremat ühendust vaja.
Mul on nüüd kontoris kõikidel akendel ruloo ees ja ribid kinni, et ma ei näeks kui ilus ilm väljas on. Kui aus olla, siis ma tean, mis seal väljas toimub, aga kui ma ribid lahti keeran, siis muutub kontoris temperatuur talumatuks. Üks hea leid veel Haapsalust. Nimelt Karksi veini ja õlletehase lanseeritud pirnisiider käepäerases liitrises pudelis. Need 0.4l pudelid on liiga väiksed (saab kohe otsa) ja 1.5l pudelid liiga suured (ei viitsi kaasas tarida ja soojaks muutub ka kiiremini), aga see 1l värk on täpselt paras mulle. Tallinnas pole seda jooki veel näinud, aga ma pole muidugi siin päälinnas eriti kaua veel viibinud ka (pool tundi saab kohe täis).
comment [1]
Ma olen viimasel ajal pidevalt jälle mõelnud, et peaks kirja panema mis mu elus ja eelkõige töös toimub. See on mõnikord lihtsalt nii sürr, et selleks saaks hiiglama häid memuaare kirjutada kunagi. Praegu võiks ju igast värki siia blogisse kirja panna, aga momendil on need teemad kõik piisavalt tulised, et neid ei saa avalikult väga levitada. Hiljem oleks vähemalt minu kaasaegsetel it ja veebimeestel mõnus meenutada. (Muuseas, kaasaegsetel oli üks sõna, mis ma vene kirjanduses väga hästi ära õppisin - savremennõje - ja igal hetkel ära kasutasin, kui võimalik. Õpetaja Rammus tegi juba alati nägusid, kui ma seda sõna suvalisse konteksti toppisin.) Praegu näiteks kahetsen, et ma ei pannud kirja igasuguseid vahvaid sündmusi, mis minu TV3-s töötamise ajal toimusid. Eesmaa läpaka parandamine (aitäh, mart) jne. Aega nagu ei viitsi selle peale raisata lihtsalt. Homme lähen pastakaga metsa. Okei?
comment [62]
Jah, noored, ma olin ära. Puhkasin. Internetivabalt. Hästi mõnus. Proovige ka. Haapsalu kümnes vanamuusika festival oli väga hea. Ilmad olid täis päikest, mis mu pealae ja käevarred sodiks põletas. Meri oli soe. Tequila oli kange. Sidrun oli hapu. Nüüd olen kontoris ja vaatan totakalt monitori. Kui täna hommikul tallinnasse jõudsin, siis tuli äng natuke peale. Nädalalõpus lähen jälle ära. Suvel ei tohi ju tööd teha. Keelatud. Varsti tuletan jälle meelde, kuidas pisut põnevamalt kui ainult lihtlausetega kirjutada. Alus-öeldis-sihitis. Shashlõkilihast ja grillvorstist on ka siiber. Helistame.
comment [5]
Eile mängisin motomeest. Joosepi motorolleriga tegin paar kiiremat ringi. Nüüd on täiesti võimatu olla. Hing ihkab kiirteed, tuult juustes, kuuma suve ja 50 km/h rolleriga kiirteel bemmitolmu neelamist. Haapsalus peaks uurima asja. Äkki saab laenutada neid vihaseid tsikleid või midagi...
comment [11]
Tahaksin siiski ühe väikese märkuse teha Eesti Ekspressi viimase numbri suunas. Seal kasutatakse liiga tihti sõna katarsis. Mind eskapeerib see täielikult.
comment [5]
Maailma parimad levi-muusika (ma surun tinglikult sellesse kategooriasse ka jazzi) heliteosed on Eesti heliloojate loodud ja/või Eesti interpreetide interpreteeritud. Leidsin kastipõhjast 98'ndal üllitatud Tiit Pauluse kasseti. Basic Concept teeb tausta. No tere tali. Sööge saia, sööge liha. Te ilmselt kõik mäletate mida suutis Basic Concept koos Hedvig Hansoniga umbes samal ajal. Love for Sale oli vist LP nimi? Muidugi ei räägi ma parem üldse Hedvigu "Tule mu juurde" plaadist, sest see on ju lootusetult elitaarne Eesti muusika, umbes nagu Tüür, kelle Reekviemi Cantori New York Mark Shapiro juhatusel esitab. Loomulikult minge Aidat vaatama, mida keegid härrad tim ja elton on koggu moogeldanud. Ja loomulikult nutke, et te ei saa Linnateatri "Kaotajatele" piletit. Kaotajad noh.
comment [18]
Keegi vilohsoohv Viljandist saatis Riinule Cargobusiga vilosoohviamterjale. Kuna mina töötan siinsamas bussijaama naabruses läksin klõpsti kohale ja ütlesin, et Wiljandisht duli jusht ügs bakk Eenshalu nimele. Letitaga seisis ontliku moega noormees ja ütles, et tuli jah. Siis seisime vaikides natuke aega lihtsalt. Mulle meeldib tegelikult niisama letiääres seista. Bussijaama õliste pirukate ja suitsusegune tüüne briis silitas ontliku noormehe varahommikul harjatud tukka, kui üks baabushka nelja kilekotiga Cargobus-i terminali veeres. Ma regeerisin kiirelt ja ütlesin, et ma võdthagsh shelle baki nüüd. Ontliku moega noormees vastas, et teie ei ole ju Riin ja vaatas mulle sügavalt otsa, et ega mul nimelt moosivarga ilmet peas ei ole. Tsiisas kraist, ma sündisin moosivarga ilmega. Ma tegin mingi grimassi pähe ja ei öelnud midagi. Pooleminuti tagune tüüne briisi episood ka ei korranud ennast. Äkki olete te hoopis Eensalu, küsis ontliku moega noormees. Mina rõhusin ikka veel oma grimassidele ja ütlesin, et ei ole. Äggi ma iggagi shaaksh shelle baki, küsisin tsipa nõudlikumal moel ja kallutasin pead paremale, nagu peaminister. Meil saab ainult isikut tõendava dokumendiga, vastas ontliku moega noormees. Mul on ishikut dõendav dokushmend olemash, ärkasin mina. Idee gaart lausha. Ontliku moega noormees oli juba Riinule viljandist kohale vuranud ümbriku kätte võtnud ja kiigutas seda oma ontlike käte vahel püüdes aimata ümbriku sisu väärtust. Kuna see on ainult kiri, siis heakene küll, ütles noormees. Kui ma oleks vähegi vabamas tujus olnud ja kui Riinul poleks nii kiire nende materjalidega olnud, siis ma oleks jalad harki ajanud, käed püstolikujuliselt kokku painutanud ja karjunud üle terminali "Cargo-politsei!", aga mina lihtsalt naeratasin ja tõin oma viltu-ununenud pea tagasi vertikaal-asendisse. Aga kui mu ülemus mul praegu seljataga seisaks, siis mind lastaks lahti, ütles ontliku moega noormees sosinal. Vedasin oma pea uuesti viltuasendisse. Naeratus oli juba eelmisest stseenist näos...
comment [4]
---
ulun ma siin kylmas
varbad krõnksus ja
kõrvad kyljest tulnd
---
kes nende kolme rea autori ära arvab, saab auhinnaks neli ööri.
comment [8]
Pühapäev oli vihmane. Õhtul hammustasin oma 90-ndate keskpaigas ratta-trauma tagajärjel varalahkunud esihamba ülesehitatud versioonist kolmandiku ära. Teisipäeva hommikul ehitas mu hambaarst kiku tagasi. Siiani ei julge õuna väga agressiivselt hammustada. Jogurtit söön aga vabalt.
comment [1]
Märt on 20 aastane. Ta lõpetas 2 aastat tagasi Tallinna kesklinna eliit-keskkooli. G6 gruppi kuuluva. Ta sai oma esimese arvuti siis, kui ta oli 15 aastane. Esimesed 2 aastat ta mängis quake'i ja siis hakkas peale dial-upi tuppatoomist jutukasõprade eeskujul disainiprogesid näppima. Viimased 2 aastat on ta veebi disaininud. Valdab suurepäraselt enamusi disainiprogesid, millest tal on kapitäis piraatkoopiatega CD-sid. Photoshop ja Freehand on pidevalt lahti. Igaks juhuks. Oma viiruki ja kanepivinguses toas teeb ta imetegusid. Olles lugematuid tunde surfinud väljamaa tippdisainisainisaitidel teeb ta nende eeskujul eliitdisaini. Talle meeldivad hoolimata oma 21" monitorist ja 1200x1600 resolutsioonist eriti väiksed fondid ja minimalistlik stiil. See on awesome ja cool. Omaloodud kirbusitta peab ta elitaarseks kunstiks ja profülaktika mõttes teeb ta delfi suurte fontide peale okserefleksist tingitud tõmblevaid liigutusi. Praegu õpib ta flashi actionscripti viimaseid moeröögatusi. Tema kasutatavad pildid on tonystonest varastatud abstraktse kunsti halltoonides näited. Ta on tänu oma freelance töödele kõrgesti tasustatud ja kõrvaklappides kõlab eriti andergraund drummjabass. Lauasahtlis on tal paari megapiksline digifotokas, millega klõpsib eelkõige oma vinguse toa seinu ja päras rebib need disainiproges gradiendiga mõnele veebile taustapidiks.
Rutt on 43 aastane. Ta lõpetas 20 aastat tagasi Tartu Ülikooli ja on nüüd ühe jaekaubandus-ettevõtte keskastmejuht. Tema ülesandeks on pandud firma uue kodulehe valmise kliendipoolseks projektijuhiks olemine. Ta loeb õhtutundidel ühendriikide autorite poolt 10 aastat tagasi kirjutatud ja nüüd eesti keelde tõlgitud marketingi, projektijuhtimise ja psühholoogia suunitlusega ilukirjandusteoseid. Tööl olles loeb ta eelkõige delfit ja kurdab mõnikord, et kiri on liiga väike ja et arvuti on jube aeglane. Tema uus tööülesanne, tegeleda selle uue veebikujundusega teeb talle pisut peavalu. Talle tundub, et kõik kirjad on väga pisikesed ja kõik pildid võiksid olla suuremad ja värvilisemad. Ta tahaks, et see paganama kodulehekülg oleks atraktiivne. Seda ju peaks tegema efektiga, sirge seljaga, nagu Smuuli polkovniku lesk. Tema jaoks on oluline, et info, mida lehekülg sisaldab oleks suurelt ja mõnusalt igal pool näha. Mingit väikest nuppu on ju võimatu kellegil üles leida. Info peaks kasutaja ise üles otsima ja ennast reisi laiutades kandikul pakkuma. Talle teevad kõhukõdi värskelt õpitud mõisted nagu foorum ja interaktiivne tagasiside. Ta kasutab neid igal võimalikul hetkel.
Jaanus on 26 aastane. Ta õppis 3 aastat TTÜ-s, aga avastas siis, et mat-analüüs on ikka mingi nohkarite värk ja nüüd töötab projektijuhina ühes uue-meedia agentuuris. Tal on maohaavandid ja paar pakki Rennie't alati lauaserval. Tema peab Märdi tehtud töö Ruttile sobivaks rääkima.
comment [22]
Mu sõber-korterikaaslane Riivo on hetkel Iisraelis. Helistas ja rääkis, kuidas muidu on kõik enamvähem rahulik, aga Tel-Avivis tulid kaks araablast teda noa ähvardusel röövima. Üks rabas Riivo seljakoti, kus tal olid kõik dokumendid (pass jne). Riivo pani jalaga ühele tüübile kubemepiirkonda (ai!) millepeale araablased jooksu panid. Koos seljakotiga. Riivo jooksis järgi ja karjus ilmselt kõva häälega eestikeelseid roppusi, mille peale araablased veel rohkem ära ehmatasid ja seljakoti ka maha viskasid. Selline õnnelik lõpp siis. Mina ilmselt oleks nuga nähes kõik oma tavaari lahkelt tumedatele "sõpradele" loovutanud ja hakanud saatkonna poole lonkima. Hea, kui jätkub tugevat eesti iseloomu ka juudiriiki.
comment [4]
Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin alustama sellest, et ma reeglina ei näe unenägusid. Ilmselt täpsem oleks öelda, et ma ei mäleta neid peaaegu kunagi. Täna öösel nägin und ja see jäi ka meelde. Härra Mati Uni näitas mulle sellist asja, et ma olin oma vanas (21) keskkoolis, aga maja oli juba remonditud. Ehk, et oleks nagu praegu uuesti keskkooli läinud sinna. Õpetaja Kolgi klassis oli a la klassijuhatajatund ja mina ja Risto pidime millegipärast seal tunnis viiulit mängima. Esiteks olen ma viiuli kätte võtnud maksimaalselt kaks korda elus ja teiseks ei käinud Risto minuga ühes koolis. Sellest, miks peaks kljuh-tunnis viiulit mängima, ma parem üldse ei räägi. Mina mängisin (pidin mängima) esimest viiulit (meloodiat) ja Risto teist (saadet). Umbes neli takti mängisin ma ära ja peale seda kadus nooti lugedes järg ära ja kuna Risto mängis edasi, siis ma läksin veel eriti närvi ja ei suutunud õiget kohta üles leida. Note this: Mul ei olnud mingit probleemi pilli mängimisega, mida ma teist korda elus käes hoidsin. Mul oli probleem noodist lugemisega. Siis ma seisingi seal nõutult, viiul käes, poogen suus (närisin rahutult poognajõhvi). Ootasin, kuni Risto lõpetab ja siis jooksin neljandalt (Kolgi klass on neljandal korrusel) alla ja läksin minema. Poole trepipeal tulid mingid klassiõed vastu (kuidas nad said mulle vastu tulla, kui nad just olid klassis ja kuulasid meid) ja ütlesid umbes, et "äh, normaalselt tuli välja ju".
comment [4]
Mul on praeguste ilmade juures rattaga sõitmiseks mütsi vaja. Mitte mingi paksu tutimütsi ega ka nokatsit, vaid sellist pervot kummi nagu näiteks Craig Davidil. RNB mehed on üldse nii sõulfullid, et ainult mütsiga käivadki. Muidu paneb sõul kiilanevalt pealaelt jebadijee kosmosesse. Katsu siis veel Morenast või Your Flavast laulda. Mitte, et ma oma sonksi (soengu) pärast muretseks, paruka hoiab kiivriga kinni küll, aga kõrvad hakkavad suure tuulevihina käes külmetama.
comment [2]
Monitor läks rikki. Katki. Plaffatas. Asendusmonitor on (jee-jee) 17" kumer yakumo. Kui pool tundi järjest monitori vaatan, siis tekib okserefleks. 'meerika mäed nagu. Ilmselt varsti harjun ära ja kui õige moni garantiist kätte saan, tuleb jälle lunapark. Motosport.
comment [3]
Mõned asjad on lõpuni täiesti seletamatud. Näiteks Vikter Duplaix lugu "Morena". Ahjaa, kui teatud elemendid maha võtta, siis võiks seda lugu vabalt Sting laulda. Kõik nokutaks rõemsalt peaga ja mõtleks, et nääd, vana (roki)peer ei roosteta. Te kiero.
comment [5]
See salasuhte saade on mingi nali? Tegelikult mulle meeldis, kuidas üks mees teki all diipi juttu lubas terve öö rääkida. Volüüm põhjas noh. Eriti hull!
comment [4]
Üle väga pika aja, kus mulle üks poplugu väga väga meeldib. Räägin loost Counting Crows feat. Vanessa Carlton - Big Yellow Taxi. Asi pole selles, et mulle mõlemad, Crows ja Carlton, eraldi ka väga meeldivad. Asi pole ka selles, et mulle meeldib väga selle loo tuum, mis on Janet Jacksonilt laenatud, kes laenas selle omakorda Joni Mitchellilt. Asi pole ka selles, et lugu on pärit filmist Two Weeks Notice (mida ma pole küll näinud, aga arvan, et rokib). Asi on selles, et see on nagu eriti positiivne ja hästi "uueks" tehtud lugu.
comment [4]
Te vist tahtsite pilte näha? Mul ei ole sellist kohta piltide jaoks nagu näiteks Siimul. Aga ma panen siis paar pilti siia alla. Pildipeal klikkides võib ka suuremalt näha. Rohkem pilte ei pane sellepärast, et kui te neid näeksite, siis ma peaks teid kõrvaldama. Elimineerima. Okei?
comment [3]
Avastasin, et kõik räägivad filmist nimega Equilibrium. Ma vaatasin ka seda paar päeva tagasi. Muidu päris effektne äkshjuun, aga sisu oli loogikavigu täis algeline ulme. 6 punkti 10-st.
Paar soovitust ka. Ärge ostke HP skännereid, sest need ei tööta. Ärge ostke modemit, millele on soundikaart sisse ehitatud. Kõike muud võite osta.
Vähem kui nädala jooksul on minu kätte näppimiseks sattunud kaks digifotokat. Ma olen nii fotovõhik, et see lihtsalt oli siin praegu märkimisväärne. Ja sellega seoses on mul taaskord tahtmine endale ka üks selline muretseda. Risto oli vist ka endale vastava pilli ostnud ja ma ei saa ju kehvem mees olla ;)
Aga nüüd lõigun kohe eile skännitud pildid fotosopis seibideks. Tahate ka näha?
comment [3]
Teate kui võimas asi on telekommunikatsioon? Kui ma hommikul ärkasin, siis helistasin kööki naisele (tema oli juba tõusnud ja askeldas köögis, nagu korralikule perenaisele kohane) ja ütlesin, et ta mulle kohvi tooks. Tal oli küll murdosa sekundist täiesti nõutu ja hämmingus nägu ees, (see väide on puhtalt hüpoteetiline, sest ma ju ei näinud tema nägu, kui ta köögis oli) aga kohvi tõi ta mulle voodisse sellegipoolest. Ta on mul ikkagi super, kas pole? Aga GPRS ikkagi ei tööta päris nii nagu võiks. Selles osas olen ma pisut pahane RLE ja Ericssoni peale.
comment [3]
IT ehk InfoTehnoloogia on teadupärast selline vahva asi, mis aitab inimestel oma põhitegevusega kiiremini ja paremini tegeleda. See on põhiline asi, mida me oleme harjunud teadma ja laias laastus seda IT teiega iga päev teeb ka. Arvutikasutaja aga teab täiesti kindlalt, et arvutit kasutades tekib tal jube palju probleeme juurde. Kõigepealt kipub arvuti pidevalt katki minema, failidega on koguaeg jama, printer tavaliselt ei tööta, kõik on jube aeglane ja jube keeruline. Kõigele lisaks on see arvutivärk kõik inglise keeles. Siinkohal on igas suuremas ja keskmisemas firmas olemas IT-tugiisik, kes aitab kasutajat. Jah, tema ongi patsiga poiss.
Patsiga poisi suhtumine tavakasutajasse on üleolev. Erandiks on juhud, kui tavakasutaja juhtub olema patsiga poisi otsene ülemus või lihtsalt mingi kõrgema mõjuvõimuga isik. Nii, ühesõnaga patsiga poiss tuleb ja üritab parandada seda käkki, mida kasutaja on kokku keeranud. Seoses sellega, et kasutaja tunnetab patsiga poisi üleolevat suhtumist, on kasutaja hoiak kaitserefleksidest tingituna tõrjuv, eitav ja ründevalmis. Nüüd on "lollakas arvuti" loomulikult kõiges süüdi ja kasutaja oli üldse teises linna otsas kui see "idiootne raudkolakas" vigurdama hakkas. Patsiga poiss tahab kiiresti tulema saada ja parandab vastavalt oma kompetentsusele vea ära. Seda ta teeb võimalikult kiirest ja mingit pingutust selle nimel, et samasugune viga enam ei korduks, ei tehta.
Kasutaja on nüüdseks harjunud, et kui midagi juhtub, siis poiss tuleb ja parandab. Ta ei julge teha eriti midagi muud, kui seda mida ta täpselt teab. Vajutab neid klahve, mida iga päev, ning klikib neid ikoone ja nuppe, milles ta kindel on. Mõnikord harva eksib ta veebilehtedele, mis tema arvuti igasuguseid nuuskimis-bot-e täis laeb. See teda ei heiduta. Ainult järjest aeglasemaks läheb arvuti. Lollakas raal selline.
Aga nüüd, kui silmapiirile ilmub uus rakendustarkvara, mida kasutaja peaks tööjuures kasutama hakkama, muutub kasutaja eelkooliealise mõistusega araks lapseks. Olgu selle tarkvara keel kasvõi koduküla Varstu murrak. Kui näiteks kasutajal tekib küsimus, et "kuidas ma siit selle väljavõtte kätte saan", ja keset tarkvara kasutajaliidest asub suur nupp "VÄLJAVÕTE", siis pole mõtet saata kasutajat silmaarsti juurde ega ka psühhiaatrilisse ekspertiisi. Teie kasutaja lihtsalt kardab. Ja teie patsiga poiss on ta ära hellitanud. Mõlemat kusjuures täiesti tahtmatult. Tal ei ole keeletundmisega mingit pistmist, sest need liigutused, mida ta viimased aastad arvuti taga teinud on, kipuvad olema automaatsed. Te võiks tema vana kontoritarkvara panna hiinakeelseks ja ta saaks ka vabalt hakkama. Sest ta teab kus vajalikud nupud asuvad. Ta ei oska tarkvara kasutada, sellepärast, et patsiga poiss pole kunagi julenud sinna lauataha pikemaks jääda, et ära näidata kasutajale kuidas tema täpselt neid asju teeb. Poiss on vaid silmi pööritanud ja kiirelt ise asja ära teinud. Sest temajaoks tunduvad need nii elementaarsed. Ja tegelikult ongi enamus nendest vajalikest operatsioonidest tohutult lihtsad. Aga kasutaja ju kardab. Ja keegi ei seleta.
Täpselt nii aitabki IT inimestel oma põhitegevusega kiiremini ja paremini tegeleda.
comment [1]
mul on kustutamismaania. kustutan valimatult peaaegu kõike. viimati kustutasin sinu saadetud meili ära. sorri. kustutasin ka palju muusikat ja filme. jah, ma olen meediapiraat. tõmban alla ja kustutan. kõvaketas ragistab ja vilgutab kelmikalt oma LED-i nagu terminaator enne koolemist. mõnikord vaatan ka, mida ma tõmmanud olen. hetkeks vaid. ja siis pressin delete nuppu olles eelnevalt vajutanud alla shift-i, et kustutatav objekt ei maanduks recycle bin-i vaid ikka oleks totaalselt kustutatud. mulle meeldivad korralikult lõpetatud situatsioonid. ja siis vaatan, et palju on puhast ruumi kõvakettal ja tõmban midagi alla. üks kustutamisele eelnevaid toiminguid on tihtipeale põletamine või kõrvetamine. jah, plaadi peale. kui ma plaate saaks kustutada, siis kustutaks ka neid. aga need saab ainult ära visata. ja milleks peaks ma ära viskama täiesti korraliku cd plaadi? see kustutamine on nagu kodus või kontoris suurpuhastuse tegemine. enamus aega läheb sellele, et vaatad heldimusega oma ASJU, mida sa ära hakkad viskama. meenuvad nende ASJADEGA seonduvad sündmused, emotsioonid. mu õde rääkis kunagi, kuidas tal teatud muusikat kuulates tekib ajus assotsiatsioon mingi raamatuga. või vastupidi. peale seda ma pole enam tavaliselt muusikat ja raamatut korraga tarbinud. kardan neid emotsionaalseid assotsiatsioone. neid ju ei saa kuidagi ära kustutada. tuligi meelde, et peaks kustukummiga kontoris rattaga ringi sõitmisest tekkinud tumedad jutid ära kustutama.
comment [1]
Esmaspäev on ilmselt konkurentsitult kõige uimasem päev. Tundub, et Eesti Muusika Päevad lähevad eriti hästi. Ma nüüd kirjutan neist pisut, et enda tarbeks mingit muljed siia salvestuks. Keda ei huvita see teema, siis skippige.
Avakontsert oli selline, kus Saaremets ja Sten "kõhh" Saluveer miksisid Tally, Tulve, Kangro ja Räätsa muusikat. Tally lugu oli ilmselt kõige parem, kuigi väga täpselt polnud võimalik aru saada, millal kellegi lugu mängiti. Kämp värk oli veel see, et mingi hetk tõmmati tervele publikule meeletult suur marli üle pea ja siis kustutati tuled ära. Elevust kuipalju.
Laupäevane Lepo Sumera nimelise konkursi finaalis kõlasid viie finalisti lood. Naomi Sekiya, Nicolas Gilbert, Evrim Demirel, Tõnu Kõrvits, Alberto Colla. Colla filmimuusikaline lugu võitis. Tegelikult oligi kõige parem lugu, kuigi sellist muusikat ilmselt väga reaalselt ja rangelt paremusjärjestusse paigutada polegi võimalik. Jaapanlanna Sekiya sai teise ja Tõnu Kõrvits kolmanda koha. Muuseas, jaapanlanna ja see türklane Demirel polnud aastaid sellist lund näinud, nagu laupäeval Tallinnasse maha tuhises ja selle üle olid nad siiralt õnnelikud.
Eilne (pühapäevane) Risto kontser Metodisti kirikus oli minujaoks seni parim kontsert. Publikut oleks võinud pisut rohkem muidugi olla. Arvatavasti jättis nii mõnigi halva ilma tõttu tulemata. Teiste teoste hulgas kõlasid Raimo Kangro ja Rene Eespere flöödikontsertid. Aimatavatel põhjustel meeldivad flöödikontsertid mulle väga. Kangro oma oli rokkenrollilik ja Eespere oma oli eesperelik. Neid omavahel võrrelda pole loomulikult mõtet.
Ahjaa, õhtul oli veel Kloostri aidas rahvamuusikakontsert, kus ansambel Wirbel ja Co. päris korralikult jämmisid. Tally lugu oli jälle üle prahi ja i-le pani täpi peale Urmas Sisaski "Lood Tuhalast" (ma ei ole pealkirja õigsuses kindel, aga umbes nii ta oli :)). Ühesõnaga Sisask oli niivõrd vahva mees, et laulis ise selle saaga koos Wirbeliga ette ja tagus shamaanitrummi taustaks. Huumorit mitme kopika eest.
Täna õhtul on akadeemias Mammutkontsert. Ma üritan sinna ka jõuda. Kui jõuan, siis pärast räägin, mis värk oli.
comment [0]
Mulle meeldib lumi. Eelkõige sellepärast, et selle äkiline saabumine tekitab tohutult elevust. Kõige rohkem meeldib lumi autojuhtidele. Nad kirjuvad häälekalt valge vati olemasolu, aga samas on ülierutunud ja õnnelikud. Nende elus toimus midagi põnevat. Nad sõidavad kurve sirgeks, külg ees, maniakaalselt kõiki pedaale sõtkudes ja pead vangutades. Eriti hea on, kui autovõhikust naisterahvas kõrval istub. Siis tehakse paarkümmend avariiohtlikku olukorda minutis, kirutakse lund, laiutatakse käsi, aga süda lööb kaks korda kiiremini kui tavaliselt ja tahhomeetri näit on pidevalt punasel. Võhikust naisterahvas vaatab ja imestab. Ja autojuhtidel on omavahel nii paljust rääkida. Kuidas suure lume tulekuga geneka rihm jälle libisema hakkas ja kuidas kepsud oleks vaja välja vahetada. (Mina ise olen muuseas täielik autovõhik). Erandiks on taksojuhid, kes võtavad lume tulekut stoilise rahuga. Nemad rallivad niikuinii öösiti läbi tühja linna kimades oma isu täis ja lumi on vaid väike dessert. Loomulikult räägivad nemad ka niikuinii koguaeg oma kolleegidega ametialast zhargooni. Ja siis muidugi see "kiisu," kzhhht-kzhht, "pane mind kesklinna" kzhht.
comment [1]
Lõpetasin äsja Kivirähu raamatu Rehepapp. Ma eeldan, et teie kõik olete seda juba lugenud. Teie lemmiktegelaseks oli kindlasti vana Sander ise? Mulle meeldis hirmasti Õuna Endel. Ta lihtsalt tuletas mulle oma olekuga tänapäeva rullnokki meelde. Mitte ainult sellepärast, et tema sõnavaras oli väljend "kuse püksi" üks viisakamaid, vaid ka sellepärast, et ta oli üsna rumal, üsna kergesti mõjutatav, üsna algelise mõtlemisega ja mängis koguaeg tõsist meest. Eriline poolehoid tekkis mul ka Imbi ja Ärni vastu, kellest mul koguaeg kahju oli. Üsna värskendav on lugeda sellist raamatut peale kõiki neid ilangi-ilangi ja batshuli-batshuli asju, mis telkkarist koguaeg tulevad.
comment [6]
Kõik räägivad XML feedist. RSS ja muu põnev kama. Ausaltöeldes loeks mina hea meelega kõike feed-e nii nagu vanasti fidoneti ajal tehti. Vot see oli mõnus ja hea. Modem piiksus laua all ööläbi. Aga asjast niipalju, et kuna minu MovableType isu sai täis peale Siimu aitamist, siis pätsasin Kerdilt pisut koodi ja nüüd on mul ka iksemell fiid. Pidin sellepärast isegi oma kannete kuupäeva formaati muutma. Kui nüüd feedreaderiga loete, siis osad kuupäevad on nagu korras ja osad mitte. Üldse tundub, et kas XML-i koodajad eestis ja siis feedreaderi tegijad pole päris täpselt selles kuupäeva formaadis kokku leppinud? Enamustel feedidel on seal kuupäeva kohas mingi vale asi. Aga suuri algustähti lausete alguses panite tähele?
P.S. Ärge lootkegi, et ma siia selle oraanzhi XML logo panen. Ma olen monokroomne ja võin rääkida tühistest asjadest.
comment [0]
ilmselt üsna varsti juba ütlevad närvid üles ja ostan endale kuulivaba hiire. praegu hakkasin mõtlema, et kaablivaba peaks ta ka olema.
comment [7]
kolmapäeval käisin king's singerseid kuulamas. ega nemad väga lihtsalt rahvast ei peta. selles mõttes, et üsna täpselt on teada, mida neil pakkuda on. eriti hea kontsert oli noh, aga nende viga ongi vist selles, et see kvaliteet on piisavalt perfektne, et nad ei suuda millegagi üllatada enam. seda, et nad kreeki laulsid eesti keeles, poleks ma muidugi enne oodanud. selles suhtes rispekt. neljapäeval (oli vist) käisin ilmselt samal kontsertil, kus andri. rahvamuusikat kuulamas. asi kestis 5 tundi. nagu viljandi folk zipitud formaadis. bladi hell, ma ütlen. kui teil juhust on teinekord kuulata sellist kooslust nagu "lepase reega", siis minge kindlasti ja kuulake. muidugi virre ja virbel jms tasub ka välja tsekkida. ma umbes 2 esimest tundi pidasin täiesti korralikult ennast üleval, aga peale seda kammis nagu sassi. johanson ajas kõik segamini, unustas nimed ära ja tantsis mingi 75 aastase küla-laulikuga (naine) valssi.
p.s. varsti võib tulla päev, kus mina, jah, mina, hakkan lause alguses suure tähega kirjutama ja ka teisi üld-teada-tuntud õigekirjareegleid pisut rohkem jälgima. ma ei julge midagi lubada, aga juhtuda võib.
p.p.s. ma tegin ka selle hüperkuuli testi, mis vastuseks mingi märgi andis. mul oli tulemuseks mingi mädzik või mädzishjan. ma ei viitsi siia peistida mõttettud inglisekeelset teksti sellest, kuidas minu tüüpi rahvas suudav vaimu ja mateeriat ühendada ja kuidas ma üldse kõige kõvem mees olen (võibolla on mul halb keeleoskus, aga umbes sellist teksti ma sealt välja lugesin). pilti ka ei viitsi peistida siia. riinu tulemus oli seesama mis liisal ja erkil. tekst oli täiesti õige tema kohta. aga samas ma täpselt tean kuidas neid teste koostatakse ja see ongi selline trikk, et küsitakse umbes lambast küsimusi ja pärast öeldakse, et sulle meeldib soe tatrapuder ja siis kõik mõtlevad, nagu kapten trumm, et võimas aur. ja ongi võimas. ja eriti aur.
comment [6]
"Teate, mida ma avastasin?" küsis Neeme Paulilt ja Ragnarilt. Tom oli veel pesuruumis ja laulis klaab kungfuud kõvasti ja valesti.
"Veneetsias siiski on põldpüüd?" küsis Paul ettevaatlikult.
"Ei, Veneetsias on vesi, tõepoolest, aga mind, Neemet, pole tegelikult olemas," vastas Neeme ja pilgutas Ragnarile vandeseltslaslikult silma.
Tom oli vahepeal eesruumi astunud ja haaras rätiku järele. "Ahhaa, matrix, onju?" küsis ta erutust teeseldes.
"Maatriks mai äss. Ma olen väljamõeldis! Samamoodi nagu teiegi, mu sõbrad," lausus Neeme ja haihtus õhku.
Poisid jäid järsku väga vaikseks.
"Kas sul on veel kotis õlut?" küsis Paul Ragnarilt. Ragnar noogutas.
comment [9]
käisin vaatasin selle heliseva muusika ka maarja esituses ära. mul pole kombeks superlatiivi kasutada, aga maarja oli super. seda on ta alati olnud.
comment [3]
pamparampaa, viuks-viuks, vääks-vääks, tegi lind aknataga. haarasin telefoni, sest mõtlesin, et keegi helistab. keegi ei helistanud. pamparampaa, viuks-viuks, vääks-vääks, tegi lind aknataga. jäin isegi rumala näoga vaatama. kevad tuleb.
comment [2]
mitte, et ma ei naudiks norah jones'i vapustavatat häält ja tema vahetult siirast elukogenud fiilingut, mida see 22 aastane (!!!) oma lauludesse paneb, aga selle muusikaga jääb elu nagu seisma. mitte, et ma ei naudiks, kui mõnikord elu seisma jääb, aga selles seismajäämises peab ka omamoodi areng toimuma. mitte, et mu keha ei läbistaks värinad peale neid eriti seksikaid kontrabassikäike ja kitarrisoolosid, aga ma peaaegu, et näen läbi need valemid, mis muusikaga sinu hinge tulevad ja seal uuristavad, puurivad ja nokivad. mitte, et mulle ei meeldiks puhtad, nii esteetiliselt puhtad klaverikäigud, aga mul hakkab kuidagi piinlik seda kõike kuulata. mitte, et mulle ei meeldiks norah'i välimus, aga see on kuidagi liiga täiuslik pakett. 220 krooni pluss käibemaks, palun.
comment [6]
- "You guys workin' on the new album?"
- "Yeah!"
- "Great!"
- "You wanna hear the new album?"
- "I wanna be on the album."
Jurassic 5 onju. After School Special. Ja lõpuks on see dj formati lugu, kus jurassicust paar poissi kaasa teevad ka MTV-sse jõudnud. See kroko-kilbu-mõmmi jt. breik ajab mul tuju ikka väge heaks. We know something you don't know and if we don't share than we don't grow!
comment [5]
avastasin, et andri on umbes täpselt needsamad mõtted muusikali kohta juba paar tundi tagasi kirja pannud. ilmselt ei istunud tema täiesti seinaääres, sest vastupidiselt minule nägi tema ka orkestrit ja lavakujundust, mille kohta mina vaid hiilgavaid hüpoteese olin võimeline püstitama. ohjah.
comment [8]
lubasin eile, et kirjutan ekstreemsest muusikalikülastusest. käisin siis heliseva muusikali eeletendusel. esiteks, miks see asi ekstreemne oli? nimelt ma istusin linnahallis A sektoris kohal number 1. Jah, noored, see tähendab, et ma istusin nii paremal pool seina ääres kui üldse veel istuda saab. peaasjalikult nägin ma näitlejate selgi. et asi veel normaalsem oleks, siis istus minu seljataga keegi härra koljat, kes kuidagi oma istmesse ära ei mahtunud ja pidevalt põlvedega mul pisut selga sügas. minujaoks on etendus siis õnnestunud, kui ma suudan publiku ära unustada. eile ei suutnud. köhiv, rögisev, põtkiv, vinguv, vales kohas plaksutav publik suudab mind piisavalt endast välja ajada, et ma ei suuda enam täiega seda vastu võtta, mis lavalt tuleb.
okei, ma räägin siis etendusest endast ka. lavastuslikult kahjuks üsna nõrk. see heliseva muusika lugu on kõigile teada. või kui ei olegi, siis on ta süzheeliselt väga triviaalne. täpselt nii triviaalselt ta ka maha mängiti. kahe reaga avaldasid maria ja kapter von trapp üksteisele armastust ja ühe reaga lahkus täiesti kiretult lavalt elsa schraeder. mingit pinge kruvimist ei toimunud. lihtsalt vahva tekstimahamängimine. kogu loo üks põhimomente, see kuidas rolf nad kloostriaiast leiab ja siis neid relvaga sihib, aga lasta ei suuda, oli siiski üsna hästi ära mängitud. aga seda vist eelkõige tänu jakko maltise heale mängule.
loomulikult vabandab lihtsakoelist lavastust natuke ka see, et tegelikult on ju tegu ikkagi muusikaliga. muusikaline osa oli super. saund oli super. võibolla oli ta sellepärast hea, et ma seal kiviseina vastas peaaegu istusin ja kogu see linnahalli akustikat neelav pinkiderida päris minu ümber ei jäänud. aga ilmselt oli lihtsalt hea saund. muusikaliselt kõige õnnestunum oli see kirikukoor, ehk etv tütarlastekoor. mariat mängis eile liisi koikson. tahaks ka maarja esituses seda näha. rääkisin just eile pirjoga, et maarja ja liisi on nii erineva karakteriga, et kui üks või teine mängib, siis on see juba hoopis teine etendus. liisi mängis kahtlemata hästi. matvere on mulle alati meeldinud ja meeldis ka sel korral. asi poleks ilmselt pooltki nii hea olnud, kui max detweilerit poleks mänginud peeter oja. ma kardan, et oja pets on üks geniaalsemaid karakternäitlejaid eestis üldse. muusikali kohta oli päris naljakas kuulata oja petsi ja marika korolevi duetti, kes kumbki nagu väga lauluinimesed ei ole. pisut räppiv-punkiv ettekanne tuli, aga siiski päris muhe. ahjaa, kui keegi nagu veel ruulis, siis oli see silvi vrait, kes mängis seda kloostri abtissi. no tere hommikust. silvis on peidus pisike ooperilaulja. volüüm on umbes tuhat (ma ei tea mis skaalal) ja vibraato oli selline, et ma pidin sellest karvasest linnahalli toolist kinni hoidma, et mitte maha väriseda.
no ja siis muidugi veel need von trappi lapsed. ilmselt võib suvalisse etendusse panna kõrvalpeaosa täitma väiksed lapsed. eriti nii väiksed, nagu see kõige noorema tüdruk gretl. kui nii väike vääks lavalt ringi vudib ja veel laulab (!), siis on publikumenu garanteeritud. rahvas plaksutab, püsti seistes, pisar silmanurgas. jah, lapsed on armsad.
comment [1]
esiteks, ma ei käinud valimas. aga ma käisin iseseisvuspühade paraadil vähemalt. see näitab ehk, et ma pole oma vabariigi jaoks veel kadunud poeg. teiseks, ma olen valimistulemustega rahul. niivõrd-kuivõrd sellega rahul saab olla. kartsin loomulikult hullemat.
kolmandaks, käisime eile club prive-s. mul kahjuks ei ole seda katusega e-d siin. privee pisut sakkis, sest kogu klubi oli umbes nagu üks avatud saal. oleks oodanud klubilikke soppe ja teisi tube jne. mingi üks väike tuba oli kuskil taga, aga see oli ka koguaeg täis. sellise kontsertetenduse kohta, mis eile oli, oli privees liiga vähe istekohti. ma saan aru kui on mingi tantsulka, et siis pole rahval vajagi istuda, aga no see oli mingi diip electro-jämm. ma kahjuks pole enne luarvikut kuulnud ja ei tea, mida nad tavaliselt teevad. eilne oli pisut igav. trummar oli tasemel. trompetipoiss ei olnud. või vähemalt ei näidanud ennast piisavalt, et oleks. vähemalt teenindus oli klubis väga tasemel. mingil hetkel kaotasin ma jensi kulubis kuhugi ära ja siis mõtlesin, et tulen ära koju. kohustuslikus korras läksin westmanist läbi ja ostsin paki pistaatsiapähkleid. alati kui ma peolt öösel koju tulen, siis ostan westmanist vett ja pähkleid. eile mõtlesin, et elan ohtlikult. ostsin hoopis mahla. raju.
homme ilmselt kirjutan kuidas ekstreemselt käia muusikali vaatamas. helistame...
comment [1]
ma pean siia vist mingi arhiivi tegema, sest muidu läheb asi liiga kirjuks ja lehe lõudimine võtab ka liiga palju aega, okei?
comment [3]
käisin eile muuhulgas ka postkontoris. ütlesin läbi selle väikse luugi, et palun mulle 30 aknaga ümbrikku ja 30 4.40 marki. tädi läks tõi kuskilt tagumisest toast ümbrikud ja rebis pisut marke poognast välja ning küsis, et kas ta kirjutab firmale tseki ka? ma prahvatasin, et ei, ma tegelikult saadan vanaemale kolmkümmend kirja, mis on põnevuse mõttes pandud aknaga ümbriku sisse. ise tegin sellise kavala muigvel näo. tädi oli ehmunud moega ja vaikis 5 sekundit. siis ütlesin, et oleks tegelikult palunud küll seda tsekki. sain tseki kätte ja hiilisin minema, sest tädi jäi mind sellise nukra näoga vaatama. ilmselt mõtles, et see töötav noorus ikka tapab end töö ja kohustustega liigselt ja et mu kaine mõistus on ühe kumeda hoobi saanud...
comment [9]
kuradi krahv sai odava trikiga kõik kihevile aetud ja nüüd kõik räägivad mingit mental juttu, kuidas bloogi tuleb kirjutada. mul sajebann, kes seda loeb, ikka kirjutan endale. kui oled piisavalt nii rumal, et käid mu bloogi lugemas ja see sulle ei meeldi, siis up-your's dude (või dudette).
1. mul on pea täiesti tühi praegast...äää...mul ei ole teile midagi kirjutada. olen grafomaan või gramofon või magneetofon. täpselt momendil olen dat-kassett, aegruumis järgmisel "hetkel" olen minidisc.
2. minu sentimentaalseid luuletusi saate lugeda ühelt internetileheküljelt, mida ma teile ei ütle. paar inimest teavad. siim teab ka, kuigi võibolla ta ei tunnista seda.
3. ma kuulan parasjagu musiq'e lugu stoplaying. vahva.
4. mulle ei meeldi koolis/ülikoolis/tööl käia. tegelikult siinkohal ma natuke valetan. mulle ei meeldi ülikoolis käia ainult igavates loengutes ja tööl ei viitsi mul teha igavat tööd. muidu on kõik top-notch.
5. minuga ei juhtu midagi. täna sõitsin näiteks bussiga ja siis veel trammiga ja mitte kottigi ei juhtunud. kaubamajast ostsin viinerisalatit ja kassapidaja kasseeris selle eest täiesti igavad 19 krooni. sente oli ka, aga mälu pole enam endine. numbrit ei mäleta.
6. ma mõtlesin erinevaid temaatikaid, aga ma avastasin, et ühtedest ma ei oska ja teistest ei taha kirjutada.
ma ei löö sind, sest ainult mina tean, mis sul päriselt haiget teeb...
comment [7]
üllatavad asjalood. vaatasin eile catch me if you can-i. meeldis dikaaprio. tema näitlemine. patom hanks on niikuinii ülekülamees. kokkuvõttes film ka hea. mitte nende meeste pärast, vaid hea lugu oli. mõnushhh. teine asi on genialistid. nad meeldisid mulle enne ka, aga neil oli minujaoks liiga kandiline saund. aga need vanade ja kobedate saundträkilood on ikka päris uus tase. anna mulle end ja siis see armastus ka. kui ma ei eksi, siis laulab seal liitma nendega kaasa. see on kolmas üllatus. mõnushh. üldse on eesti artistid kuidagi vahvalt kivialt välja roninud ja head kama hakanud tegema. ma võiks olla su akude laadija...
comment [4]
käisin eile oma õekese soolaleival ja mõtlesin seal sellist asja, et kui inimesed armuvad, siis kõigepealt kaotavad nad ära suure osa oma teravusest. eriti naised. üksikuna on nad kuidagi hard-assimad. see on vist see armunute piiride kokkuvajumine, kus kaks inimest mingi aja jooksul üksteisele elavad ja võtavad ennast kui ühte indiviidi. huvitav selle asja juures on see, et kui see täiesti mental armumise asi mööda läheb, siis just naised on need, kellel taastub see endine teravus. ja mitte ainult ei taastu endisel tasemel vaid on selleks ajaks juba kõvasti arenenud. eelkõige on üles buustinud inimeste (meeste) tundmise oskus ja ka kerged vaimse manipulatsiooni oskused. ja siis on tulemus käes. mehed tavaliselt ei tseki välja, et nad on muutunud. tihtipeale nad on. mitte kindlasti halvas mõttes. eelkõige selles mõttes, et nad on ettevaatlikumad ja oskavad dodzhida neid manipulatsioonikäike. loomulikult peab suhtes kõik vastase piirid üle kompama. muidu võib tulevikus üllatusi tulla. lõpuks on kõik inimesed tugevamad ja tervemad. ma kirjutan seda kõike ilmselt liiga mehe vaatepunktist ja mu kallid naislugejad teritavad juba köögis nuge, aga ma tegelikult ootangi teie vastukaja, et ka ise targemaks saada. no tere banaalne steitment tuli nüüd...
comment [12]
Ligi 200-liikmeline zürii selgitas välja Eesti Muusikaauhinnad 2003 nominendid 15 kategoorias. Möödunud aasta Eesti parimad artistid selguvad 15. märtsil Saku Suurhallis toimuval suurejoonelisel kontsertshowl.
ma vaatasin neid nominente ka. karl madis, meie mees, caater, jam, nightlight duo, sahlene....
kuidagi kummaline on nende artistide kõrvale panna tallinn 73 meets kalm-i näiteks. või dagöt. ma ei saa aru.
comment [5]
selguse mõttes ütlen, et tänavune eurolaul on olemasolevast valikust parim. eelmine kord, kui ma olin nõus zhürii valikuga, eesti võitis. ausalt. ma isegi kirjutasin sel aastal eelvooru arvustuse everyday-sse, kus ütlesin, et evribadi on parim lugu. siim võib kinnitada. ühesõnaga sel aastal on taaskord eestil head võimalused (tänu minule loomulikult) ja kõik kes ütlevad midagi epliku kampsuni kohta on pisut põmmpead. seda selle sõna armas mõttes. naljakas on veel see, et kui eplik ütleb seal loo keskel enne siimu klaverisoolot "Siim Mäesalu", siis mina kuulsin alguses koguaeg midagi sellist "seeya bazil" ja mõtlesin, et see ei sobi kuidagi selle looga kokku. pärast naersin eneses, kui aru sain. ahjaa, paha lugu on veel see, et eurolavale tohib vist minna ainult 5 inimest? kui tohiks 9 minna, siis läheks sinna minu naise vend ka, kes keelpillikvartetis bäkki mängib sellele loole. kuulake. claire sünnipäev nagu orkester! eesti vabaks!
comment [3]
loen praegu Morgan Scott Peck-i raamatut "Tavatu tee", mille ema mulle jõuludeks kinkis. imestan väga, et raamat kirjutati nii ammu kui 1978. imestan ka seda, et mul tekib kohati tahtmine autorile vastu vaielda, kuigi ma pole kunagi psühholoogiat õppinud ega oma mitmekümneaastast praktikat, nagu autor. selles suhtes tahaks härra peck-ga juttu rääkida küll. väga hea raamat ühesõnaga. soovitan.
see raamat apollo.ee-s
comment [0]
ühe asja unustasin jälle ära. mina kui ettevõtja tahaks e-arveid ka saata inimestele. kuidas ma seda teha saan, et juriidiliselt ja raamatupidamislikult kõik kuki-muki-okei-jee oleks? kase?
comment [10]
oi, mul tuli eile veel maailmavallutuslik negatiivsete mõtete ja energia summutamise idee röögatu positiivse energia turulepaiskamisega. leidsin ka kitsaskohti, aga ma praegu ei jõua kõike seda veel ära seletada. helistame.
comment [0]
eile õhtul mõõtsin enda kehatemperatuuri. kraadisin ennast. termomeeter näitas 37.2! see võiks hästi mingis räpilaulus kõlada. "kolmkend-seitse-kaks". "kell on kolm-kolmkend-kuus". ometi ei saanud ma loorberitele puhkama jääda, vaid pidin mitmete pakiliste asjaolude tõttu hommikul kohe liikvele minema. eileõhtune pisipalavik tuli meelde, kui kontoris tatart pesin. (muide, millal teie oma tööjuures viimati tatart pesite??) mul ei ole siin kahjuks/õnneks võimalik enda temperatuuri mõõta. eks õhtul näis mis saab. homme peaks raudselt minema intelligentsete süsteemide loengusse. näis näis...
ahjaa, ma ei oodanudki eelmise postituse kohta nii vahvat tagasisidet. keep up the good shit ja võibolla saamegi niimoodi eestit ja e-asja paremaks luua.
comment [3]
ma pean ennast tehnikahuviliseks noormeheks. mul on teatud kogemus arvutiga töötamisel. me propageerime väga kõiki neid e-sidekriips teenuseid ja lahendusi. e-riik, e-maksuamet ja lisaks veel digitaalsust. digitaal-allkirja, id kaarti näiteks.
ma tahtsin täna tulu deklareerida. tegelikult ma tahtsin lihtsalt näha, mis numbrid maksuametil minukohta juba olemas on. ma ei saanud seda teha, sest see server oli ilmselt nii ülekoormatud, et ma ei pääsenud lihtsalt ligi. mina tean, et server võib olla ülekoormatud ja ma tean ka neid sadu muid võimalikke põhjuseid, miks ma just nüüd sinna ligi ei pääsenud. aga minu tuttavad ja sugulased, kes võibolla ei tea sellest asjast sama palju kui mina näevad ainult seda, et asi ei tööta. võõrkeelne veateade ei lisa just eriti palju rahulolu. kuidas ma saan kindel olla, et selline süsteem on turvaline? äkki lähevad mu andmed kuhugi kaduma? äkki keegi saab minu andmeid teada sealt. neid häkkereid on ju palju igal pool. okei, e-maksuamet pole veel kõige halvem keiss. aga internetipank? äkki läheb raha kuhugi kaduma, kui ma piisavalt kiiresti ei reageeri? või kui mul internetiühendus ära kaob ülekande tegemise ajal? mis siis juhtub?
eile tahtsin proovida kuidas dokumentide digitaalne allkirjastamine käib. mingid portaalid on selleks olemas ja puha. mul on id kaart ja kaardilugeja ja igast muud vajalikku kama. aga ma pole siiani aru saanud kuidas täpselt peaks käima see, kui ma tahan kellegiga mingit lepingut sõlmida ja sinna enda ning teise osapoole allkirjad panna. kuskil ei seletata seda. seal digidoc portaalis on mingi abisaamise link, mis ei tööta. ei tööta! meie super e-projekt ja eesti tulevane nokia ei tööta. ja selle töötamine ei nõua mingeid hulle investeeringuid. aga ometi on neid investeeringuid tehtud. ja asi lihtsalt ei tööta.
comment [27]
see oli juba üsna ammu, kui ma oma esimesi cd plaate ostsin. mäletate äkki sellist poodi nagu shamrock? viru tänaval. mac-i kõrval. sealt vist. kuskilt mujalt ka. suht noor ja plaadid ikka väga kallid. siis olid ka odavamad plaadid. mingid üsna pasad, aga ma ostsin ikka. sest plaat maksis mingi 50-60 krooni. omamise tunne on ju mõnus. ühesõnaga üks hetk oli palju halbu plaate kodus. siis elasin lasnamäel. kotka poe juures tehti üks komisjonikauplus lahti. mitte, et ma neid plaate tegelikult müüa oleks tahtnud, aga ma tahtsin näha kuidas komisjonikauplus töötab. first-hand experience'i oli vaja. panin plaadid müüki. tundsin ennast halvasti. nagu oleks reetnud neid totakate nimedega bände. umbes, et ega see nende süü ei ole, et nad populaarsed pole. paari nädalaga osteti plaadid ära. see tegi jälle hea tunde. et ikka läksid müügiks.
edasi ärge bsa ja muud sellised mehed lugege...
kui so.diip veel tegutses, siis arhiveerisin enamust muusikat, mis sealt läbi käis. mul on vist vähemalt 50-60 plaati so.diip muusikaga. see on 40 GB. see on 40 000 minutit. see on kuu aega nonstop muusikat. mp3 kogumikke on mul kokku ilmselt kuskil 100. kaks kuud nonstop muusikat. tuhatkond albumit. teate kui tihti ma plaadiriiulisse kätt sirutan? umbes korra nädalas. seda muuseas sellepärast, et keegi teist, või siis keegi teistest sõpradest küsib minult mingit albumit. mul tavaliselt on. muidugi pole mul tavamõistes pop-muusikat. mul on umbes peas, diibi ajaloo järgi, et kas küsitav album oli diibi alguses või lõpus teemakohane. kreisi, ma tean. siiski on ka juhtumeid, kus mul on vaja enda jaoks mingi album välja otsida. üsna harva, kui mul tuleb tunne, et ma tahaks midagi konkreetset kuulata (sest kuradi palju tuleb uut muusikat ju välja koguaeg). tihemini tekivad kuulates või midagi lugedes mingid seosed, mis tuleb üle kontrollida. helilised seosed. enam ma eriti plaatidele muusikat ei kirjuta. pole nagu otseselt aega. ega ka tahtmist.
nüüd on uueks teemaks filmid. ma isegi ei kirjutaks neid üldse plaatidele, aga ma ei viitsi neid kontoris vaadata. ja kodus pole mul vastavat internetiühendust. seega olen ma somehow sunnitud neid plaatidele kirjutama. ja ega ma pärast neid ära viskama ka ei kipu. nüüd on umbes 200 plaati filmidega kodus. mõned on sellised, mille ma kirjutasin aasta tagasi ja pole veel viitsinud vaadata. ilmselt ei viitsi ka kunagi.
kas te kassette olete kunagi massiliselt ära visanud?
comment [5]
täna kirjutan teist. kardate? põhjust on ka.
aga siiski on asi lihtne. kui mul parasjagu üle viskab leksilise analüsaatori programmeerimine java keelele (ma ei hakka siin seda lahti kirjutama. te ei saa aru niikuinii. kui jens minu LEX+YACC-i ülesande teksti nägi, mis nõuab elementide paaride sümmeetrilisuse kontrollimist, hakkas ta ohjeldamatult naerma, peale mida ma enam talle oma "vingeid" kooliasju ilmselt ei näita), võtan ma ette telleri lehe, mis on mõnesmõttes minujaoks (heade) eesti mõtete portaaliks (hence the name (H)EMP) ja hakkan meelt lahutama.
kõigepealt telleri sait ise. esiteks on eesti portaalidega nii, et võta üks ja viska teist. telleri lehelt saan ma teada, mida jaburat toimub. siis saan ma veel teada, mis telleriga toimub ja kas tema silmadega tüdruk mängib parasjagu klaverit või mitte. loomulikult on eriti põnev, mida siim arvab viimastest filmidest või lihtsalt prominentidest, kes midagi omakorda arvavad. illustratsiooniks kõik, mida siim läbi objektiivi näeb. ma elan sind läbi, siim. see on vahva.
siit jagunevad edasi siimu lingitud blogid.
vaasalinna väiktont hanna räägib ilmast, valust, rõõmudest. võõral maal. võõras ühiskond. aga mitte alati võõrad mured.
tari-ja-krahv räägivad kõigest. kuidas kass kõrvu kaotab :(, kuidas mida peaks tegema, mida ei tehta (õppimine loomulikult), kuidas eesti tervishoiusüsteem ei täida oma ülesandeid ja kuidas väga külm on vahepeal.
moravius on võimas mölageneraator. selle sõna võimalikult parimas mõttes. lugeda võib sellest, mis juhtub, kui päeval väljas ringi liikuda, mis kotib ja mis ei koti, mida juua, et energia tuleks, kuidas vabaneda toidujäätmetest, kas moraviusel on lapsi, kes on loll. n a u d i n g u l i n e tekst. mind ei koti näiteks, et ustimenko ja medvedev olid homopaar. palju kurvem on see, et miilitsad (oih, politseinikud) lõhkusid ustimenko-jahil olles ära taaveti auto.
liisa lehelt saan muidugi teada seda, millega mu kallis õde tegeleb ja millal ta minupeale pahane on. nii sugulased kui me ka ei ole, ei kohtu me tihti ja me ei tea, millega kumbki meist tegeleb. see on pisut nukker, aga siiski aitab mind liisa blog, et teada saada, mis tema elus toimub ja mis tujud/meeleolud teda valitsevad. hea kujundus ja muusikalised illustratsioonid aitavad sellele väga kaasa.
andri edastab sarnaselt siimule tihtipeale jaburdusi. hea meelelahutus indeed. veel saab teada, kas torud on lahti sulanud või peab ikka veel emajõkke auku raiuma, et ennast pesta saaks. filmid, kirjatööd, muidu elu.
vahuril on lehe kujundus nihkes! ma niisama norin tegelt. täpitähed puuduvad. ikka veel norin. aga vähemalt on vahur üks põhilisi arvutimängureid. teada saab veel headest progevidinatest, millega midagi teha saab. kasulikku kahtlemata. uued lingid. muidu spämm. tekst on nagu progejal. mina jälgin hästi, mõni võibolla mitte.
nonsie kirjutab väga palju oma koerast. ja muidugi sellest, mis koolis toimub. kindlasti ka sellest, mida ja kus süüa saab. ja koerast. ja koerast. ja koerast.
kalmer rokib. vahetu ja lihtne. bach'i armastaja. mina isiklikult lülin bach'i. uudised ja meeleolud.
ma kahtlustan, et kerdil on selle seltskonna parim inglise keel. ma ei tea, miks ta inglise keeles blogib, aga ta teeb seda igatahes hästi. põhiline on see, et kerdil pole kunagi aega. muidugi pole lihtne kooli lõpetada ja samal ajal tööd teha. vahepeal on üdini eksistentsiaalsed probleemid. ja palju armastust. väga palju. ma armastan armastust. armastan kerti ja madlenni juba nende armastuse pärast. lucky bastards. oh, so am i :)
erki värki lugedes võib uppuda. mentaalselt. erki lehe reklaamlause võiks olla umbes selline, et "juhe pole veel koos? siit saab!" ma rohkem ei hakka ütlema. see ainult rikuks asja.
madli-maria kirjutab mõnusatest asjadest. see, et shokolaadiplobiirijäätise (mida sõna) sees on liiga vähe kakaod on ainult minor kick-back. eelkõige on ikkagi mõnus, et juustest tilgub peale dushi-all käimist vett ja et postiljoniks võiks hakata ja et lilled kasvavad. lust lausa vaadata.
täna ma kaugemale ei jõudnud, sest mul tuli meelde, et leksiline analüsaator pole ju veel valmis. appi.
comment [16]
kui suureks kasvan, siis tahan saada trollijuhiks. ma tahaks hakata trolliliinil sõitma numbriga 3. minu spetsialiteediks oleks trolliga nõksutamine. veel meeldib mulle see iuuuuuuuuuuuu hääl, mida troll kiirendades teeb. alati kui ma trollipeale lähen, siis vaatan, et miks need inimesed, kes trollist välja tulevad on imeliku näoga. silmad krõllis ja näost kollased. siis kui troll sõitma hakkab, siis tuleb meelde. saan aru. nõka-nõka-iuuuuuuuuuuuuu. kui keegi tahab piletit osta, siis ei müü ma seda talle enne, kui ma järgmises peatuses olen, kus võtan ohkega raha, küsin kümme korda üle, et millist piletit ta tahab, kuigi mulle on antud viiekroonine, mis on nagu kõige odavam pilet (!) ja siis vajutan aeglaselt oma töntsi sõrmega nuppu ja annan pileti sellest plekisest tilkuvast luugist, kuhu suure pakasega sõrmed kinni külmuvad, pobisen natuke oma raske elu üle ja hakkan peatusest välja sõitma. nõka-nõka-iuuuuuuuuuu. teiste trollijuhtidega võistlen sellepeale, kes kõige rohkem päeva jooksul sarvi maha sõidab. seal kaarli puiesteel sarvede mahasõitmine annab kõige rohkem punkte, sest see paneb terve liikluse natukeseks kinni. viskan oma oraanzi vesti selga ja kombin aeglaselt, paar korda libastudes ja kukkudes trolli taha, kus avastan, et ma jätsin oma kindad kabiini. käin kinnaste järel ja asun sarvi uuesti püsti ajama. üritan mitu korda sarvede ja liinide kokkupõrget võimalikult efektselt teha, et ta sädemeid pilluks. see eriti ei õnnestu. proovin ikkagi. kui see mind ära tüütab, siis komberdan kabiini ja annan gaasi. nõka-nõka-iuuuuuuuuuu...
comment [4]
kõige halvem on see, kui oma vigadest ei õpita.
ahjaa, kuulake vanessa carltonit. eriti sina, siim. näiteks lugu thousand miles. ja siis veel twilight-i. brr.
comment [4]
väljas on väga külm. nii külm, et kui jalutad, siis mõtted jäävad kristalselt kõlisedes õhku ja vaatavad tobeda naeratusega, kuidas sa edasi jalutad. te arvate, et on üsna tobe jalutada sellises külmas ja mõelda? novot. need tobedalt naeratavad ja veel tobeldamalt kõlisevad mõtted mõtlevad sedasama. rekursiivne mõttetegevus mõtete poolt. jalutades lisad kiirust, et külmus järele ei jõuaks. käid üha kiiremini ja üha külmem hakkab. mul ei tule meelde, mis sõna pidi Kai (poisi nimi) saama kokku seal lumekuninganna (oli ikka selline tegelane) etenduses. ja mida ta sellega taotles. tal oli mingi väga kindel eesmärk, et neid tähti kokku panna. ma ei mäleta seda. kuigi tahaks. ja nende õhus kõlisevate mõtete sisu ongi see, et mida kuradit Kai pidi kokku veerima ja miks? aidake.
comment [1]
mulle meeldib dünaamilisus. meeldib kui asjad muutuvad mõnusalt. sujuvalt. kas kiired muutused on dünaamilised? see sõna on juba mõnus. dünaamiline. nagu dünamo. ma kunagi evisin jalgratast ereliukas, mille mu onu kuidagi vene ajal kuidagi mulle sebis. ma olin siis liiga väike ja praegu liiga suur, et mäletada kuidas see käis. aga sellel rattal oli dünamo. vajutasid sujuva liigutusega selle vastu kummist ratast ja lamp ees ning taga hakkas põlema. see oli müstika. see oli võluvärk.
praegu on tegelikult nii, et kui keegi räägib dünaamilisusest, siis ma lähen põlema nagu ratta esituli. nagu tagatuli ka kindlasti. no kui te arvate, et minu juuresolekul räägitakse ainult dünaamilistest rakendustest, mis seotud andmebaasidega, siis te väga mööda ei panegi. mulle tegelikult ei meeldi tööst rääkida. aga põlema lähen ikkagi. minu juuresolekul räägitakse ka päris palju muusika dünaamilisusest. aga see on tegelt eraldi peatükiga teema. dünaamiline muusika on see, mis mu udutuled ka põlema paneb. need hella mitmesajavatised ultraturbomegapauerid. teate küll. need, mis pimestavad kui tartu maanteel sõidad. ärge ajage neid segamini nende siniste kseoontuledega, mis pervod on ja träänsi teevad. need on midagi muud. see ei ole dünaamilisus. see on feik. selle sõna kõige keerulisemas mõttes. mitte ainult halvas, eksju.
no ja kui ma põlema lähen, eest ja tagant, siis ma tahan kohe seda kogeda. aga mul pole piisavalt kogemust, et seda enda sees kogeda. ma siis kogen seda mälestust. või isegi neid mälestusi, mis algavad estonia vasaku rõdu esimeses reas. kus sametine rõduäär muudab oma värvi kui seda ühtepidi ja siis jälle vastupidi silitada. ja keskel on need toomkiriku eriti ebamugavad istmed, kus sa pead tegelikult kaela 180 kraadi pöörama, et vaadata, mis seal üleval toimub. eriti eriline on see, kui nad laulavad all. aga orel-poiss on ju ikka üleval. vähemalt selle mängija. lõppeb see põlemine minu kõrvaklappide sees, kui jumakas käib tavaliselt "4x4 on the floor" aga mõnikord ka 6/8 ja muudest kiuslikest jatsuasjadest rääkimata. meloodial pole siin nii suurt tähtsust kui sellel lingust visatud rütmikäigul, mis kordab ennast ometigi olles kordumatu.
oi, ma pean minema, tsau.
comment [0]
"Buhahaa!" tegi Paul peale seda, kui Ragnar oli kapatäie vett kerisele uhanud. Tulikuum veeaur näpistas mõnusalt. Siuh-plaks, siuh-plaks vihises kasevits läbi õhu maandudes punasel nahal lisades sinna omakorda seda sama värvi üha juurde. "Miks inimesed vihtlevad?" küsis Paul väga tõsiselt. "Ma ei tea. Mina iseenesest soovin läbi enesepiitsutuse vaevade näha seninägematut ja senikogematud. Ma arvan, et sellel on pigem hingepuhastuslik eesmärk kui labane paganlik küürimisepoint," üritas Ragnar sama tõsiselt vastata. "Einoh, idee on hea, aga kuidagi ühekülgselt masohhistlik," arvas Paul. Nad istusid paar minutit mõeldes. Tom ja Neeme mängisid samal ajal viinapitsidega malet. "Õlut tahad?" küsis Paul. "Õlu peaks aitama jah," arvas Ragnar ja nad kobisid saunalavalt alla.
comment [0]
õpin formaalsete keelte ja kompilaatorite koostamise eksamiks. kui ma esmakursuslane olin ja erinevate ainete nimesid vaatasin noore puhanud naiivse pilguga, siis mul käis selline tuline jutt seest läbi, et vahi vahi mida ma õppima hakkan. sellised vinged nimed. rekursiooniteooria on üks lihtsamaid nimesid mu õppeainete seas. aga see polegi oluline. oluline on see, et nende ainete pealkirjad on vaid tilk huumorit võrreldes sellega, mida juttu nendes ainetes nagu sisuliselt aetakse. lõplik mittedetermineeritud automaat ja leksiline analüüs suudavad semantilise analüüsi kaudu vahekoodi genereerida nii, et registriallokeerimine ja häirimisgraaf neid üldse ei koti. word. põhiline on see, et inglise keeles oleks asi isegi inimlikum ma kardan. see tuletab vägisi meelde seda pilaraadiolugu, mida mingid tartu kutid tegid, et "kui pc-rom on, siis läbi mp3-e saab üle vuuduukaardi peal emaplaadi simmidega pingpongi mängida" jne. ametialane zhargoon on siiski minu nõrkuseks. millegipärast arvatakse, et kui arvutiinimesed omavahel räägivad, siis nad räägivad neid lühendeid (GPRS, RAM, ROM, PCMCI, PCI, ISA) ainult sellepärast, et end tähtsamana tunda. ja see on ka nii tegelikult. teine külg asjal on see, et isegi kui ma ei tahaks ennast tähtsana tunda, siis ei ole mittemingisugust võimalust mul teisele IT mehele selgeks teha midagi ametialast nii, et kõrvalseisja võhik ka sellest midagi aru saaks. face it, tal ei olegi vaja sellest aru saada. tal tekib lihtsalt räme alaväärsuskompleks, et ta ei saa aru. ta arvab, et teda pilatakse ja siis ta jookseb kuhugi uudissõnu nagu siin ja viip ja paan looma. tere tali. ma nüüd genereerin ühe kontekstivaba keele läbi ennustavsa LR(n) analüüsi edasi.
comment [0]
veetlevad veed. siduvad sooned. sombused sügisõhtud. tulised talveööd. karmid kevadtuuled. sumedad suvepäevad. lendavad lumehelbed. ei. raskelt maha langevad lumerootsud. kõledad pimedad talvepäevad. töised argipäevad. tõsised mõtted. või hoopiski. meeldivad kaminad. kenad hanged. kiired päevad. mõnusad kallistused. head sõbrad. äge naine. jah.
comment [0]
ma teen liiga vähe füüsilist trenni. ma olen seda teadnud juba vähemalt 3-4 aastat ja lubanud endale koguaeg midagi ette võtta. ma lohutan ennast sellega, et igal võimalikul hetkel käin ma jala. jala kodust tööle. jala töölt koju. ainult mustamäele kooli sõidan bussiga. suvel sõitsin koguaeg rattaga. aga need väiksed ponnistused pole piisavad. ma tean. aga ma parandan ennast. täna käisin näiteks ujumas. seda olen ma hakanud harrastama iga nädal. see nõmme uus ujula on sellepärast lahe, et seal pole liiga palju inimesi ja seal on ilus ja puhas ja valge. ja telleri väljendit kasutades on tavaliselt terve basseini peale ainult üks Väga Paks Mees. teine mees on ka paks, aga tema pole Väga ja ta on tavaliselt enamuse aja saunas. saunas on ta sellepärast, et ta ei viitsi ujuda, aga pidi pojaga koos ujulasse tulema. ja saunas on ju vahva. nõmme ujula halvaks küljeks on tema pikkus. 25 meetrit on natuke vähe. liiga palju peab ümber pöörama. ja tihtipeale jäävad aeglasemad mehed mu ujumisele ette. eriti tihti jääb ette see üks Väga Paks Mees. see mees muideks võtab dushiruumis ära kolm dushikohta. muidu poleks midagi, aga dushe on kokku umbes kuus.
täna on valimised. mulle teeb rõõmu see valimiste aeg ja samas kurvastab. rõõmu teeb sellepärast, et sel ajal on kõik nii elus. kõigil on palju jututeemat ja palju vaidlemisainet. paljudel on põnev saladuses hoida, keda ta valib. väiksed saladused suureks rõõmuks. kogu see valimiseprotsess on kõvasti meelelahutuslikum kui ükskõik milline spordivõistlus. kurvastab mind see asi täpselt samadel põhjustel. paljude inimeste jaoks ei tähenda valimised eriti midagi peale sellesama meelelahutuse. mõnesmõttes polegi see eriti tähtis. kõik valimisplatvormid tahavad, et elu läheks eestis paremaks. ja ma olen oma naiivsel moel kindel, et ka kõik poliitikud seda tahavad. ja ma olen veendunud, et ükskõik milline jõud sinna ette tuleb, on nad piisavalt haritud, et nad midagi päris lolli ei teeks. sest ainuõigeid otsuseid ei olegi ju olemas. tulevikku ennustada ei oska ju keegi. seega saavadki olla õigemad ja vähem õigemad otsused. valida saan mina ainult selle järgi, et milline tee heaoluni tundub mulle realistlikum, stabiilsem, kiirem, efektiivsem. aga ma tegelikult ei tea seda. mul ei ole mingit taustsüsteemi selle teadmiseks. mul ei ole piisavalt haridust, et ma oskaks kõiki osategureid hinnates öelda, et sellise poliitikaga on parem edasi minna kui teistsugusega. ma arvan, et kellegil meist ei ole sellist haridust. sellisel moel täpselt hinnata vajaliku käitumisjada saab ainult hästi organiseeritud tiim. leidke oma lemmiknägude hulgast see, kes kuuluks sellisesse tiim või kes suudaks luua sellise tiimi ja valige neid. kurb on veel see, et need lemmiknäod ei hakka tegelikult elusees teie omavalitsuses tööle vaid see kes tegelikult kuhugi kohale valitakse on trepikojas suitsetav ja peeretav naabrimees dima või peeter...
comment [1]
kunagi mitu head aastat tagasi ütles üks tark noormees taavi mulle "bloody mary" klaasitaga ühe targa mõtte. inimene ei tohiks võtta oma elu läbivaks või üldse pika-ajaliseks eesmärgiks midagi kaduvat. eesmärgiks või mõtteks peaks olema mingi jääv stabiilne suurus. tol ajal tundus see väga geniaalne, loogiline ja lihtne. ka teostamise mõttes. argipäeva saginas kipuvad aga inimesed keskenduma pigem täiesti ebaolulistele suurustele ja väärtustele. mis on üldse kaduv ja mis jääv? palju "kiidetud" raha on näiteks ju täiesti mõttetult kaduv asi. karjäär? sigakaduv. eneseteostus? sõltub tihtipalju liiga palju välistest asjadest. majanduslik heaolu? naised? stabiilsus? perekond? no ma ei tea. haridus? teadmised? võibolla. õnn? misasi see õnn on? millest see koosneb? liiga laialivalguv suurus. tervis? hõhõh. proovige mõnda halba varianti. esimene pisutki suurem vastuvõetud löök halvab teid. ajutiselt küll ilmselt, aga siiski. kitku juukseid ja võta napsi. keskmiselt heade variantide ajutised tagasilöögid halvavad veel rohkem. kui kõik on halvasti, siis mis saab edasi? tõmble, neeger, tõmble. taavi eesmärgiks muide oli saada paremaks inimeseks...
comment [1]
mulle tuli maailm meelde. sa ei ole see, kes sa arvad, et oled. sa ei ole see, kes sa tahaksid olla. sa ei ole see, kes sulle hommikul peeglist vastu vaatab ja kindlasti ei ole sa see, kes sinu tegusid teeb. sa oled maailm ja maailm on sina. ma tean, kes sa oled. sa oled esmaspäevahommikune uni ja pühapäevahommikune idee. sa oled laupäevaõhtune pidu ja su mõtted on argipäevane pidur. su enesetunne on igapäevane viisakus ja su tahe on motiveeritud püüe endaüle hiljem rahul olla. sinu rahulolu on sinu saavutatud mõttetu eesmärk, mille sa täitsid vaid 50%. sa oled maailm ja maailm on sina. ja sa aktsepteerid seda ja sa ei aksepteeri asju, mis sa arvad, et sa oled. sa oled müügimees.
comment [0]
Metsatukast kostus kellegi kriiskamist. "Veneetsia põldpüü raudselt," arvas Neeme.
"Veneetsias pole põldpüüsid." ütles Tom. "Veneetsias on vesi."
Ragnar vaatas vestlust läbi vidukil silmade ja pöördus Pauli poole. "Kas sa ei arva, et see on hopis Madagaskari ronivkägu?" Paul itsitas ja raputas mulda tossudest välja. "Mul on kodus kotkatopis. See teeb popsuall olles samasugust häält," lausus ta ja sättis tossud kaevukaanepeale kuivama. "Kuidas saab kotkatopis popsu all olla," mõtles Tom endamisi ja viskas kivi kriiskaja üldises suunas. Neeme oli aga juba võtmekimbuga saunaukse juures...
comment [1]
mida teha, et asju toimuma panna? et asjad läheks liikuma? et toimuks mingi muutus? asjad tuleb käima lükata. jah, tuleb tegutseda. tegutsemise tulemusena toimub muutus. mitte alati selline muutus, mis asju toimuma paneks, aga vähemalt muutus eneses. muutus võib tekkida ka negatiivses suunas. pushimise tulemus saab ainult siis positiivne olla kui pushitavatel on ressurssi positiivsuse poole liikuda. kui seda ressurssi ei ole, siis asjad kas lihtsalt ei liigu või siis liiguvad valele poole. negatiivsele poole. või nihkega neutraalsel tasandil. kui te lähete viru hotelli pushima, siis see ei liigu reeglina. võimalike juhuste kokkusattumuse läbi võite aga nikastada liigeseid ja rebestada lihaseid. ei soovita. tammsaare pargis kaevama hakates austraaliasse ei jõua. ja veel väiksem on võimalus, et te leiate sealt rahapaja või peidetud varanduse. mu tänane jutt haakub natuke tõmblemise teemaga. kuigi käimalükkamine on ainuke viis midagi muuta endale ainuvajalikus suunas, on kivist vee väljapigistamine vaid kalevipoegadele mõeldud meelelahutus. sina, lihtsurelik, seda ei suuda! hinda oma ressursse ja otsi vettpidavaid fakte asjade võimalikkusest. põhiline, et sa tegutsed.
comment [1]
inimestel on krooniline tõmblemisvajadus. nad tunnevad ennast siis paremini kui nad piisavalt palju tõmblevad. tõmblemisväheseid päevi kutsutakse puhkepäevadeks. siis tõmmeldakse pisut vähem ja teistes kohtades. tõmmeldakse sisuliselt igal pool ja igal võimalusel. kui ei tõmble, oled luuser või boheem. boheemid tegelikult tõmblevad kõige rohkem, aga seda eneste sees. väljapoole tunduvad tõmblused peente laiskuspuhangutena. eriti kõvad tõmblejad tõmblevad oma visioonides. strateegikud tõmblevad mõttes ette ja siis päriselus järgi. tõmblemise tulemusena tekkiv tulu tirib veel kõvemini tõmblema. tule tõmble sinagi. meie boksis.
comment [1]
kool algas!
comment [1]
soul with a capital S
comment [1]
"Miks sa sellist jama kuulad?" küsis Tom vaikselt. Neeme keeras volüümi paari pügala võrra juurde.
"Kuula", sosistas Neeme salapäraselt ja vaatas kilavate silmadega Tomile otsa. "Papa's got a brand new bag", ümises ta. "Tead, mis papa tuliuues kotis sees on? Tähtsad paberid? Nurgast katkine aeganäinud prillitoos ja tubakast lehkav piip? Täringud ja doomino?"
Tom nohises ja näppis autoukse polstrit. "Miks sa arvad, et seal üldse midagi sees on?" küsis ta. "Uus kott ju, uued kotid on tühjad tavaliselt." Neeme jõllitas Tomi nagu Tom oleks talle mingi tõsise pettumuse valmistanud.
"Aga mis värvi papa tuliuus kott on?" küsis Neeme järgmist kurvi lõigates.
"Papa kott on pruun ja seal sees on album kuivatatud liblikatega", lausus Paul tagaistmel külge vahetades.
"I've got soul and I'm super bad," laulis James üle madalatel pööretel uriseva automootori...
comment [0]
ma olen funky rattur. sõitsin eelmise nädala neljapäeval rattaga haapsallu. tallinnast. hakkasime ristoga kell 6.30 sõitma ja umbes 11.00 olime haapsalus. ma usun, et treenitud inimesele oleks see suht nohu 120 kilomeetert visata ühe hommikupoolikuga, aga minusugusele kontorirotile oli see suht kõva saavutus. enda jaoks vähemalt. ja siis paar päeva hiljem võtsime ristoga ühe korraliku võsa maha ja tegime selle seibideks. sodiks. nõu prõublem. anna saag ja nuta faunat taga. ülejäänud teeb toores tahtejõud ja lihasmass. sa naerad, et mul võiks olla lihasmass? et mind teades olen ma kont ja nahk? tuljak ja reilender? hauss ja jazz? piip ja prillid? oodake vaid.
mu kallis õde kinkis mulle ühe ülimahedalaheda nu:jazzi plaadi. olen jah hauss ja jazz. lihasmassiga hauss ja tahtejõuga jazz. suvi aga libiseb kätevahelt nagu kleepuvalt tilkuv pulgajäätis... mõtelge selle peale.
comment [1]
öösel käisin kasiinos. side lõpp.
comment [1]
kunagi oli kirju jube põnev saada. see oli ikka erandlik juhus kui ajalehe juures ka mõni kiri oli. sõber välismaalt saatis heietusi või siis vanaema postkaardi. pisar tuli vabalt silma. nüüd on nii, et eriti ei julge postkasti lahti tehagi. normaalne on veel see, kui tuleb seda spämmi kilode viisi. see muserdab aga ei tee füüsiliselt haiget. võibolla siis teeb, kui tuled puhkuselt ja kogu see mitmenädalane ostumõnu ja hobi hallide summa summeerum sulle varbapeale prantsatab. aga see on juba enda viga siis. hoopis jubedam on kui kuu alguses sulle arveid saadetakse. need on alati üllatuslikult suured. ja arveid on palju. minul vähemalt. tohutult palju. siis on selleks päevaks tuju nullis ka. miks nad nii teevad mulle? mu kolleeg jens kaotas esimesel nädalal meie postkastivõtme ära. ma kahtlustan et meelega.
comment [1]
täna vaatasin, et milliseid aineid ma sel poolaastal koolis õppima hakkan. enamus tundub olevat mingi kuiv teooriasodi. näiteks formaalsed keeled ja kompilaatorite koostamine? mida? või siis hübriidsüsteemid? äh? teadmiste otsing, formaliseerimine ja hoidmine? wtf? sissejuhatus krüptograafiasse? kangesti tundub, et see semester tuleb tihe ja raske ja igav. üks tehnofriik meie kursustelt lihtsalt arvas, et aitab kah kolmest aastast ttü-s õppimisest ja selle asemel, et veel üks aasta vastu pidada, läks tartu ülikooli semiootikat või midagi sellist õppima. tegelikult tekitab minus uuestialgav kooliaasta kõvasti ängi ja muret. ma isegi viitsiks mingites loengutes käia ja nii, aga aega on koguaeg nii vähe, et lõpuks kui on vaja eksameid teha ja ainepunkte korvi koguda, siis toimub selline inimvõimete piiril ponnistamine ja mul ei jätku vist suvel kogutud energiaühikuid selleks piisavalt. aga minesatea. äkki ongi põnev?
comment [0]
"Ma hakkan vist purju jääma", pobises Tom avades uut pilsnerit. "Kuhu me üldse sõidame?"
"Pole oluline", ütles Paul ja viskas koni poolavatud autoaknast välja. "Peaasi, et mootor käib. Peaasi, et kütust jagub. Peaasi, et me liigume."
"Paulil on probleeme," mõtles Neeme ja lisas gaasi. Isegi tema ei teadnud kuhu nad sõidavad. Tolmuriba joonistas sikk-sakke keset moone täiskasvanud rukkipõldu...
"Mul on rülge kusehäda," vingus Ragnar.
"Mida tähendab rülge?" jõudis Tom vaevalt mõelda kui Neeme pidurid plokki vajutas. Enne kunstipärane tolmuriba kattis hetkeks terve nende auto. Metsapeatus.
"Inimene pole kala," ümises Neeme ja rullis juba uut jointi...
comment [2]
minu riinu sõitis eile rattaga kraavi. rullus üle katuse. tõsiselt. väiksed vigastused ka. korralik põrutus vasakul küünarnukil, puusal ja põlvel. kiiver oli peas õnneks. safety first.
comment [0]
teate mind? see tehnikafriik, kes arvutitega-midagi-teeb. noh, et kõik on hästi popp ja hi-tek, internet ja andmebaasid. jube möll. igasuguste uute vidinatega on kursis ja suhtleb isege vanematega eelkõige interneti teel ja tsätib oma naisega jutukas. võimas. meeletu. käsitlematu.
tahate teada, millest mu töölaud koosneb? paberitest. jah, õigesti kuulsite. (lugesite tegelikult, ära kaota valvsust) minu todo (need asjad mida vaja teha ASAP (as soon as possible (mulle meeldib sulgudesse kirjutada))) list on eelkõige märkmepaberite peal. neid on mu lauapeal kümmekond. igal neist omakorda paarkümmend halvas käekirjas kirjutatud märksõna. ma ise ka ei loe välja, mis seal kirjas on. ja kui sõnadest aru saan, siis ei tseki välja, et mida ma mõtlesin sõnade "*** juurde lisada *** võimalus + adm-liides" all. teie teate? siis helistage mulle. ei, saatke e-mail. sest ma muidu pärast äkki ei mäleta, või siis läheb pool sõnumist gsm-auku. teate küll, see auk, et kui klient või kolleeg helistab kell pool üheksa (loomulikult ma magan siis) ja räägib mingi pika jutu teemal, mida teha oleks vaja ja siis üles ärgates pärast isegi ei mäleta, et kes see oli kes helistas, jutu sisust rääkimata? oih, ma kaldusin teemast kõrvale. ühesõnaga minusugune infotehnoloogiafriik ei kasuta elektroonilist märkmikku, kuigi see on isegi mu telefonis sees olemas, kontori ja koduarvutitest rääkimata. püüan ennast parandada. kikukas.
comment [0]
kui me tartust tagasi jõudsime oli kell vist umbes 3 öösel. sooja oli sada kraadi ma pakun aga samal ajal tegi äikesepoiss mürinat. ma olin enamus ajast üleval ja mõtlesin, et kus ma olen ja miks mingid miinid minu ümber lõhkevad. no wicked shit.
aga see oli veel normaalne. ma tõusin hommikul üles, et tööle minna. tegin nagu normaalsel hommikul ikka endale presskannuga kohvi. see võtab mul aega mingi paarteist minutit. valasin kohvi kruusi ja suhkur sisse ja piim... piim peale noh. enne maitsesin piima, et äkki on hapuks oq müredaks läinud. ei olnud. panen piima sisse ja pläraki. väiksed valgumehed grupeeruvad ja sulistavad seal kohvisees ringi mitte ei lahustu ilusti kreemjaks moccajoogiks.
kui te tahate minu päeva ära rikkuda, siis laske mul teha viimasest kohvipurust keerulise protsessi käigus tassike jawat ja siis see mingi testitud valguollusega ära rikkuda. ma lihstalt seisin seal köögis sellise fekaaliplahvatuseeelse näoga. murdosa sekundist olin nõutu, ülejäänud osa sekundist olin jahmunud ja siis kümme minutit vihane. hea, et ma pikka viha ei pea, muidu oleks ma kohvijumalaga 1:0 teinud.
mulle meenub mingi tarkusetera, et äikese ajal panebki piim ennast müredaks oq hapuks oq tilgastanuks ja seda ei tunne maitsest ka ära. tak so mykke bro.
ühesõnaga kimasin ma rattaga sellepeale kiirelt tööle ja tegin siin endale hoopis mõnusa kohvilaksu suure rasvasisaldusega kohvikoorest ja ohtrast suhkrust.
comment [4]
eile käisin tartus. ja võrtsjärve ääres. tavaliselt kui ma tartus käin ja isegi ainult läbi sõidan sellest linnast, siis ikka näen paari tuttavat. seekord olin tartus ikka päris mitu tundi. ja käisin tartu lauluväljakul, kus oli mingi mitutuhat inimest. ja ma ei näinud ÜHTEGI tuttavat. mis toimub?
aa, aga miks ma seal käisin? "ei või olla" teatrituur oli. ma väga ei viitsi seda etendust kommenteerida. naljakas oli. heas mõttes. nalja sai noh. situatsioonikomöödia. aga mingit järellainetust minus see ei tekitanud. ei pidanudki tekitama tegelikult. aga oleks ju võinud.
pärast etendust mängis livebänd ja liisi koikson laulis ja puha. rahvas keerutas tantsu. mina millegipärast ka. erinevas vanuses neidudega. noorim neist oli "kolme-ja-poolene". jungle is da massive.
comment [0]
